Kiri: Oma armsa emakeele kaitseks

Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Ava laialt aknad,
lükka lahti uks,
et me emakeel
ei jääks kodutuks.

Nii konarlik ja viletsake see värsirida saigi. Aga asi seegi. Mis teha, kui meie esiluuletaja Hando vaikib, nagu poleks kuulnudki Lukase pöörasest plaanist emakeele õppetunde gümnaasiumides vähemaks nüsida.

Et selline mõistusevastane tegu on protestima ajanud meie lugupeetavad eesti keele õpetajad. Kahjuks on nende intelligentne protest vaid nõelapiste ametnike paksuks pargitud nahale. Teevad ära, sest praeguse võimuliidu poliitikud on harjunud oma ideid kinnisilmi ja, tropid kõrvas, teoks tegema.

Ema, emakeel - need on mõisted, mis kodust emapiimaga verre saadud ja saadavad inimest hällist hauani.

Kurjad ajad oleme oma keelega üle elanud, mitte päris kaotusteta. Kas nüüd uues vabas riigis peame hakkama keelest loobuma.

Ajakirjanduses kõlas fakt, et praegusel raskel ajal on töö kaotanud valgekraed hädas oma elulookirjelduse koostamisega.

Inimene on küll õppinud mingi ameti, aga emakeeles mõtete väljendamisega hakkama ei saa. Juba aastaid käib kampaania gümnaasiumi lõpukirjandi väljajuurimiseks. Kirjandi kirjutamine olevat vaeste koolilaste piinamine.

Muidugi, milleks õppida end kenasti väljendama, kui internetis poolikuks poogitud sõnade abil eakaaslastega lahedasti suhelda saab.

Interneti jumaldajad, kelle arvamus sageli seotud meediafirmade huvidega, kuulutavad ka raamatute lõppu. Meie noore põlvkonna lugemus on kahetsusväärselt kahanenud. Piinlik on hommikuti kuulata ajalehtede kommenteerijate grammatilisi harrastusi ETVs.

Minu eakaaslaste keeleõpingud väikelinna keskkoolis jäävad juba kaugetesse eelmise sajandi kuuekümnendatesse, aga vilistlaste kokkusaamisel meenutame ikka oma emakeeletunde. Nendesse oskas meie õpetaja Eha kogu oma hingejõu panna.

Küll mahtusid sinna peale kohustusliku kirjanduse ja grammatika Haydni muusika kuulamine, maalinäitused kooli koridoriseintel, unustamatud sõidud Vanemuisesse operette vaatama.

Kõik see avardas silmaringi. Oma õpetaja töö väärtust oskame alles nüüd, hallipäistena, hinnata.

Eks iga kooli uhkuseks on reaalainete õpetajad, kuid emakeeleõpetaja on nagu kroonijuveel, mis alles aastate möödudes oma õpilastes tõeliselt särab. Meie emakeelt on viimaste aastate reformipöörised niigi nudinud.

Kui vene keele vastu suutis kodudes sisendatud immuunsus seista, siis ingliskeelsete rämpsmõistete imbumine eesti keelde on lausa õõvastav.

Kui arvutitehnikaga kaasas käiv mõistete kerglane kasutamine on ehk mingil moel mõistetav, siis osade poliitikute ja ajakirjanike keelepruuk on lausa õõvastav.

Meie regionaalminister ajab regionaalpoliitikat regioonides, rahvastikuminister integreerib muulasi, vallad harrastavad projektipõhist reformimist ja targad mehed on asunud asju ümber vaatama.

Isegi valdade koolitatud ametnikud kasutavad kõnes lauseid, millest tädi Maali enam aru ei saa.

Kui risustame oma laiskusest emakeele sedavõrd, et vanaemad-vanaisad ei saa enam aru lastelaste keelepruugist, kaob suuline side põlvkondade vahel.

Siis pole alistumine enam kaugel. Hääletu.