Kalju Saaber: plasti ülemvõim

Kalju Saaber Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kuuekümnendate ülikoolis, kui olime juuksejuurtest varbaküünteni Marxist ja Leninist valgustatud, hakka või helendama, anti mulle kursusetööks kammivabrik, kursaõele aga õllevabrik, A. Le Coq. Vahetasime teemad kohe ära, juhendaja oli mõistev mammi. Ja kursaõel olid jälle ilusad juuksed. Taskukamm jäi briljantiiniga poisipõlve, olime nüüd pikajuukselised jeesukesed. Vanasti tehti kamme kunstsarvest. Aga kammipilli me enam girlfriend’ile ei mänginud, oli biitlite aeg.

Tartu kammivabrik alustas N Liidus esimesena kilekottide tootmist – seni tõime neid reliikviatena välismaalt. Aga omadelgi olid kenad värvipildid – küll Tallinna tornid, rahvariides näitsikud, oli Eestimaa loodust ja kuhjaga reklaami. Kõik jõed suubuvad ju merre. Kirjad vajasid teadagi tsensuuri. Hakati tootma kasvuhoonekilet ja muudki tolleaegset defitsiiti. Me põlvkond ja kõik järgnevad uppusid silmini polümeeride sisse. Üks mu Tartu semudest jäi elupäeviks sinna tööle, ja kuigi ta on minust noorem, saab nüüd vaevu oma majast aeda, kus õitsevad kirsid.

Hiljuti kirjutasin, et Somaalias ja Virumaal on samade suurfirmade plastämbreid. Aafrika vaevleb plasti käes veel enam kui meie. Ei ta, sinder, roosteta! Neil seal käib “teeme ära” pigem püsside ning vägistamise teel. Plastmass vallutas maailma ja lisaks ilmamered. Plastile kuulub tulevik! Mis sest, et ookeanidel ulbivad juba väikeriigi mõõtu jäätmesaared, hukutades massiliselt merelinde ja -loomi. Mis sest, et kõik plasttooted pole süütud Lego vidinad, tarbijakaitse peab neid suisa poest ära korjama. Aga nad jõuavad ikka ja jälle sinna tagasi nagu umbrohi iluaeda. Või matrjoškad meie suveniirilettidele. Tühja sest, et mõne plasti lagunemisaeg on pea sama pikk kui radioaktiivsetel ainetel. Mis sest, et tuhanded vabrikutöölised tõid keemiaime altarile oma tervise või elu (nagu Curie’d). Süütud asjad võivad osutuda tagantjärele jahmatamapanevalt mittesüütuteks. Ikka kasumi nimel.

Eestlanegi ei pöördu enam puust vitsikute või ämbrite manu. Oleme lubanud plasti laste ja ihu ligi, mõned koguni oma rinna sisse. Sest plasttoode on odav, plast rahuldab kiiresti paisuva inimkonna vajadused. Silikoon on silmailuks siis, kui see pole naise kintsu ega kanni peal. Oleme elanud plastiga intensiivset sohielu oma pool sajandit, ja kui inimkond kord kaob, on ta loodud plasti jäljed meres ja maapõues edasi. Kust võtta siis arheolooge, kui nad pole just “rohelised mehikesed” mõnelt teiselt planeedilt? Elurõõmsamad meist ehitavad plastanumatest uusi Kon-Tikisid – plastparvi, millel võib edukalt ületada ookeane, nagu tegid seda vanad tsivilisatsioonid balsapuust parvedel. Aga kuhu sa iseenda eest ikka lähed.

Vaatasin õõvastavat dokki. Autori vanaisa oli olnud plastmassifirma pioneer. Vahepeal paisus see hiiglaseks, ja mees võeti seal nostalgialainel vastu. Poetati pisargi – reklaam missugune! Aga tarvitses autoril pihtida, kuidas suri tema vanaisa, kui firmabossi meel läks hapuks. Selgitanud edasises töös välja tuhanded surnud või terviserikkega analoogid (nagu mu Tartu sõber), ei lastud meest enam suurkorporatsiooni väravast kaugemale. Plastitootjad käituvad nagu sigaretitootjad – võita iga hinna eest võimalikult palju turgu ja kohtuprotsesse. Siis ilmus visa mehike, tõtt rääkiv ja näitav ekraan rinnal, tõendusmaterjalide kuhjad kärus, plastikuningate üleilmsele sümpoosionile, ja nüüd läks asi õite karmiks – ta anti kähku üle “turvadele”. Nostalgiaga alanu ei päädinud ilusa lõpuga. Lõppsõna jääb reeglina firmadele kas hiigelkasumi, pankroti või kohtuprotsessina.

Avatud turumajandusel, kapitalismi alustalal, on vaid üks eesmärk – oma sfääride kaitsmine. Kui lihvime riigi “ideaalis” õhukeseks, on neil peagi peale turvameeste ka oma sõjavägi. Ja lõpuks peetakse suurkorporatsioonide armust riike ülal nagu peeti šhogunaadi ajal Jaapanis keisrit, kuigi ta oli taeva poeg. Parteipõhises demokraatias nauditakse head ja paremat, miks mitte küsida endale maailmavaateliste sihtasutuste loomiseks rahva taskust raha lisaks? Ülikooli professor Jüri Saar ütleb, et avalike ja parteiliste huvide segiajamine leiab aset Eestis juba sel määral, et enam pole võimalik teha vahet, kus ühed lõppevad ja algavad teised.

Pole vaja mingeid kartellikokkuleppeid, kollektiivne vaist ütleb häälena taevast, et tootkem ilusaid, ahvatlevaid, aga võimalikult lühiajalisi tooteid – jalatsitest eluasemeteni. Et toimiks igavene tarbimine, et oleksime samasuguses toiduahelas, nagu ollakse looduses. Jumal näitas röövmajanduse mudeli meile ette. Juba kuulutavad ehitusfirmad ülbelt: me ei ehita teile sajandeiks! Seejuures ei häbeneta hingehinda võtta, mis tuleks vaid põlise hoone puhul kõne alla. Pole sul tarvis vanaisa kingi ega isamaja! Ja elu möödub tarbides kiiresti nagu kommunismiuid. Sama kähku käis meilgi kammi- ja õllevabriku vahetus, sest kursaõel olid ilusad juuksed ja minul tärkav õllekõht.

Kui ei hoolita hinge privaatsusest, saab siis vohava turukapitalismi vastu? Ega vist saa – Suur Vaal on meid ammu alla neelanud, elame Joonastena tema kõhus, roiskumise lehk man. Ja mis aitab härras palve, kui jumal on ise röövmajanduse peaideoloog? Ometi meenub vahel ülikooliaja nali: kapitalism mädaneb, aga näe, kui ilusasti ta mädaneb! Enam ei tundu see ülepea vaimukas.