Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/07/31/1246216t1hadb1.jpg)
Kaks viimast lähestikust kehva, lausa rahaliselt kahjulikku minu ja mu pereliikme kogemust on pannud mõtlema, kas tuleks hakata lindistama ettevõtetete telefonimüügiagentide ja infotöötajate kõnesid.
Esimene negatiivne kogemus oli ühe suurema mobiilsidefirma müügiagendiga, kes pakkus telefoni teel netipulka. Tugeva vene aktsendiga naishääl teatas, et olin üks väljavalitute hulgast, kellele pakutakse tasuta netipulka ning kellelt selle kahenädalase proovimise eest samuti raha ei võeta. Kuna pidin paari kuu pärast elukohta vahetama, palusin kokkulepitud kuupäeval tagasi helistada. Enne tähtaega helistas too naine sama pakkumisega veel paar korda. Uude elukohta sisse kolides tunduski, et pakutud netipulk kulub ära.
Müügiagendi taaskordse kõne ajal avaldasin nõusolekut leping ette valmistada ning paari päeva pärast kirjutasin kulleri auto uksel sellele alla. Nädala möödudes ilmnes, et netipulka siiski vaja ei lähe, niisiis viisin avamata pakendi kokkuleppe kohaselt firma esindusse, kus leping lõpetati.
Ent järgmise kuu alguses oli mul postkastis arve poole kuutasu ulatuses interneti kasutamise eest. Arvasin, et tegu on eksitusega, kuid klienditeenindusest saadud vastuses seisis, et neil ei ole sellist pakkumist, nagu mina kirjeldasin, kunagi olnudki, vaid internetti sai kaks kuud kasutada poole kuutasu eest. Selgitasin, et mulle tehti telefonitsi just selline pakkumine, kuid see ei andnud tulemust. Kuna summa ei olnud suur, loobusin edasisest asjaajamisest ja tasusin arve, et mitte maksehäirega musta nimekirja sattuda. Ka allkirjastatud leping oli universaalne, kus ajutiste kampaaniate tingimusi kirjas ei olnud.
Teine, rahaliselt hoopis kulukam vahejuhtum oli Eesti mainekaima panga ja mu pereliikme vahel.
Helistati teadaandega, et krediitkaardi kehtivusaeg hakkab lõppema, ning pakuti uut maksevahendit. Kuna krediiti enam vaja ei olnud, siis otsustati konsulteerides sama klienditeenindajaga, et uut kaarti ei väljastataks. Vajalik oli määrata igakuised püsimaksed, et kasutatud summa tagasi maksta. Nii saigi tehtud ning sellega oli teema päevakorrast maas, kuni poes arve tasumisel ilmnes, et kontol pole piisavalt raha. Saldot vaadates selgus, et raha oli viimse sendini broneeritud. Pangast arupärimise peale seletas teller, et krediitkaardi pikendamata jätmine lõpetas automaatselt lepingu. Seda aga klienditeenindaja telefonis kordagi ei maininud. Ei jäänudki muud üle kui krediidis olev summa väikelaenu abil kuumakseteks vormistada, et mitte järgnevate kuude palku broneeringu katteks anda. Kulud küündisid selle infotöötaja puuduliku töö tõttu pea poolesaja euroni.
Osa ettevõtete infotelefonide kõned lindistatakse ja sellest teavitatakse kõne alguses, aga see on mõeldud sisekontrolliks. Vajalik oleks kõikide ettevõtete klienditeenindusse tehtud kõnede salvestamine, kusjuures salvestised peaksid olema arhiveeritud ja vajadusel kättesaadavad, et vältida ebapädevate või keeleoskuseta teenindajate põhjustatud kahju.