Juhtkiri: Laske tuppa eesti keel

Emakeelepäeva tähistatakse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil. Foto: Margus Ansu

Emakeelt on vaja hoida ja kaitsta, see on meie identiteedi alus. Just eesti keel teeb meid eestlasteks. Eestlust ilma eesti keeleta ei saa olemas olla.

Hando Runneli ohuluuletus isamaast ja emakeelest peaks meil pidevalt kuklas tiksuma:

"Kuna elab ema veel,
kestab ikka emakeel.
Kellel veel on isa ka,
hoitud on ta isamaa.
Vara suri isa mul,
mis on ühel isatul?
Isatul vaid emakeel?
Ema?
Kauaks teda veel."

Väikese rahva jaoks on oma riik ja omakeelne kultuur ülikallis lõbu. Ja seda nii riigi kui üksikisiku tasandil.
Maksame ju näiteks raamatute eest inglis-, prantsus-, saksa- või kas või venekeelse maailmaga võrreldes päris kopsakat hinda, sest eestikeelse kirjanduse tiraažid on kaduvväikesed.

Aga on rõõm, et on võimalus võtta riiulist emakeelne raamat ja hommikul postkastist eestikeelne ajaleht.

Täna on emakeelepäev. Päev, mida hakati Eestis tähistama Virumaa kooliõpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil.

Emakeelepäev on vägagi vajalik, et mõtiskleda eesti keele ilu ja tema sõnade ning väljendite varjundirohkuse üle.

Seda olulisem see on, et praeguse "okey"- ja "ciao"-põlvkonna jaoks on suur osa eestikeelsest sõnavarast võõraks muutumas.

Seepärast peaks emakeelepäev olema nüüd ja tulevikus eesti keele päev ja igal rahvusel, kes Eestimaal elab, võib vajadusel olla oma emakeele päev, kuid 14. märts peaks siiski jääma vaid eesti keele auks, sest palju meid, selle keele rääkijaid, siis maailmas ikka on.