Londoni olümpiamängude esimesel nädalal, mil Eesti sportlased üksteise järel aina põrusid ning olümpialainel Vikerraadiogi Londonist vaid inglaslikult suursugustest parkidest, seal ringi lippavatest julgetest oravatest ja olümpialinnas uue kodu leidnud eestlastest lugusid pajatas, leebus meel ning loobusin oma rahva sporditippsaavutuste ootamisest.
Mõtlesin, las me ollagi selline rahva- ja tervisespordi riik, nagu viimasel ajal välja paistab siin Maarjamaal ridamisi korraldatavate rahvajooksude ja rattarallide rägas. Et polegi meile suurvõistluse sära ja aupaistet tarvis.
Aga kui see medalisadu (kaks on ju päris palju!) lõpuks meiegi õuele jõudis, siis oli ikka uhke olla küll, kui meeleliigutus kurku pitsitas, nähes, kuidas trikoloor masti tõuseb ja meie mees poodiumil rõõmsalt lehvitab.
Nii et punnitame edasi kahel rindel: ikka tervise nimel lusti ja lastele eeskuju andmise eesmärgil ning ka kõrgtasemel. Et oleks riigil välja panna tublisid spordimehi ja -naisi, kes võistleksid olümpiaaateid järgides. Oma maa ja spordi kuulsuseks.