Intellektipuudega noored tegid Rakveres palverännaku

Palverännaku protsessioon Rakvere Kolmainu kirikus. Foto: Jaana Tiidemaa

Heategevusliikumise Usk ja Valgus 40. aastapäev tõi intellektipuudega inimesed ning nende lähedased Norrast, Taanist, Soomest, Rootsist ja Saaremaalt Rakveresse palverännakule.

Kolmepäevasele koosolemisele tuli ligi 50 inimest vanuses 3–73 aastat. “Oluline, et tullakse koos perega – võetakse nii terved kui puudega lapsed kaasa,” ütles EELK Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu.

Iga riigi esindus tutvustas oma maad ja kultuuri, osaleti töötubades, meisterdati, külastati linnust, osaleti sõprusõhtul, kuulati muusikat, käidi jumalateenistusel ning peeti liturgilise tantsuga palvus. “Intellektipuudega inimeste puhul on liikumine oluline, et inimene oleks tervikuna kaasatud. Oluline on ka see, et üheskoos midagi tehakse,” selgitas Toompuu.

Kokkusaamise keskseks ettevõtmiseks oli aga palverännak, mille käigus oli esialgu plaanitud peatuda Rakvere kirikute juures ning lõpetada õigeusu kirikus, kuid lõpuks otsustati rännak teha siiski kirikupargis.

Liikumise Usk ja Valgus Põhjavalguse provintsi, kuhu kuulub ka Eesti, koordinaator Aslaug Espe Norrast märkis, et rahvusvahelised kokkusaamised on olulised ka juhtide inspireerimiseks, kellel on suur oht läbi põleda.

Naine ise on üle 20 aasta olnud seotud Usu ja Valguse liikumisega Norras ning on koordineerinud tööd üheksal maal.

Espe jutustas, et sattus tudengipõlves lugema artiklit Usu ja Valguse rajajast Jean Vanier’st. Sellest innustust saanud, sõitis ta Prantsusmaale puuetega inimeste kommuuni, elas seal mõnda aega ning nähtu ja kogetu puudutas teda väga. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle puuetega inimeste organisatsioonis. Ühel hetkel ta otsustas, et tahab Usu ja Valgusega Norras alustada, integreerida vaimse puudega inimeste peresid kirikusse ning alustas sealse esimese kogukonnaga.

“Minu motivatsioon selleks tööks oli, et elu puudutas mind,” jutustas Espe. “Puudega inimesed on rohkem nemad ise kui meie. Me vaatame, mida naaber ütleb või mõtleb, aga vaimupuudega inimene lihtsalt tuleb ja kallistab.”

Usk ja Valgus ei rahulda materiaalseid vajadusi, vaid aitab puudega inimeste peredel tõrjutusest välja tulla. “Eestis on suur vajadus sellise toe järele,” leidis Espe ja lisas, et see on ühtlasi oluline osa koguduse tööst.

Tegemist on oikumeenilise ühendusega, kuhu on oodatud ka need huvilised, kes ei kuulu ühessegi kogudusse.

“Oleme väga sekulaarne maa, kardetakse kirikusse tulla, eriti puudega inimesed. Tulemine ei ole kerge,” tõdes Virge Nemvalts, kes tõi liikumise 2003. aastal Eestisse, Saaremaale.

Heategevusliikumine Usk ja Valgus on alguse saanud 1971. aastal Lõuna-Prantsusmaal ülestõusmispühade ajal, kui vanemad, kelle peres kasvas kaks vaimupuudega poega, soovisid nendega minna palverännakule, kuid see polnud võimalik – arvati, et nad on liiga suure puudega ja segavad teisi. Ometi leidus kaks inimest, Jean Vanier ja Marie-Helene Mathieu, kes organiseerisid spetsiaalse palverännaku just vaimupuudega inimestele ja nende omastele.

Sellest alates on toimunud sarnased palverännakud ning puudega inimeste regulaarsed kokkusaamised, mida nüüdsel ajal peetakse üle maailma.

“Meie peres ei ole sellist katsumust. Aga olen aru saanud, et keegi meist ei ole täiuslik. Õpime selles rühmas inimeseks olemist. See rõõm, sõprus, kiindumus on niivõrd tõeline. Seda ei kohta väga palju. Meil on ju rahamaailm, on sõjad. Seal kohtab aga tõelist sõprust ja kiindumust. Tihtipeale saame aru, et see vaimupuudega laps ei ole perekonnas ainult õnnetus, vaid ka õnnistus. Meil on väga vaja aru saada, mis on elu väärtus,” rääkis Virge Nemvalts.

Rakveres on liikumine EELK Rakvere Kolmainu koguduse juures tegutsenud aasta, koos käib umbes tosin inimest.

“Meil on varem mõni vaimupuudega inimene leeris käinud ja mõtlesime, et võiksime rühmaga alustada,” märkis koguduse õpetaja Tauno Toompuu.

Usu ja Valguse rühmad käivad koos kord kuus, ühiselt lauldakse, meisterdatakse ja süüakse ning vaimulik jutustab piibliloo. Mõni vaimupuudega noor käib kogu oma perega, mõni ema, õe või vennaga, mõni päris üksi.

Virge Nemvalts selgitas, et Usk ja Valgus erineb teistest puuetega inimeste liikumistest kristliku sõnumi poolest.

“Meie põhikiri ütleb, et iga inimene on väärt olla armastatud. Tavaliselt perekonnad, keda tabab selline katsumus, et neile sünnib vaimupuudega laps, jäävad üksi, ühiskond tõukab nad välja. Nad süüdistavad sageli iseennast, pered lähevad katki, neil on väga raske. Meie riik ei ole sotsiaalselt väga võimekas Skandinaavia maadega võrreldes. Vanemad pühenduvad, loobuvad sageli tööst, elavad raskelt läbi. Selle liikumise eesmärk ongi nad kodudest välja tuua, omavahel kokku viia, aidata neil leida sõpru, kes toetavad. See kõik on vabatahtlik töö,” kirjeldas Virge Nemvalts, kes ise teeb vabatahtlikku tööd arstiameti kõrvalt ning keda selle eest 2003. aastal ka Saaremaa aasta naiseks valiti.

“Paljud on muutunud avatumaks ja rõõmsamaks. Seal on pisaraid ja seal on naeru. On tähtis, et oleme saanud neid inimesi emotsionaalselt ja vaimselt aidata ning pered suhtlevad nüüd ka omavahel,” rääkis Virge Nemvalts.

Puudega laste vanemad tunnevad end siiski üksi

Rakveres aastaid puuetega lastega tegelenud ning Lille kooli üks algatajaid Maie Sild ütles, et puudega laste vanemad on oma muredega jätkuvalt enamasti üksi.

“Kahjuks ei ole võimalik laiendada ka Lille kooli juures olevat päevakeskust, kus käivad 18–45aastased puudega noored. Selleks puudub riiklik rahastus, kuid ruumid, töötajad ja puudega noored on olemas,” selgitas Maie Sild.

“Ka puudega laste vanematel on õigus oma elu elada, kui laps on saanud täiskasvanuks, aga see ei ole võimalik, sest täiskasvanud vaimse puudega inimene ei saa üksi hakkama, toetatud elamisi aga napib, järjekorrad on pikad ning kui koht vabaneb näiteks Saaremaal, on Virumaalt oma last sinna raske saata,” kõneles ta.

Usu ja Valguse rühm, mis Kolmainu koguduse juures koos käib, on Silla sõnul vajalik alternatiiv ning vaheldus, kuid enamik eestlasi on suure eelarvamusega kirikliku tausta suhtes.

Samuti kiitis Maie Sild johanniitide ordu korraldatud laagrit, mis tänavu suvel toimus teist korda ning millest said osa võtta 19 puudega Lääne-Viru noort ja last nii peredest kui hooldekodudest.

Üks laagri korraldajaist Katrin Krienitz ütles, et laagris abistasid vabatahtlikud Soomest, Rootsist, Hollandist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Leedust. Puudega lapsed-noored said käia Muhumaal jaanalinde vaatamas, Tallinnas teletornis, botaanikaaias, osaleda hipoteraapias. “Eestis on nii palju valdkondi, kus oleks vaja abistada. Meie keskendusime just nendele inimestele, kes muidu koduseinte vahelt välja ei pääse,” ütles Krienitz.