Hapnik lastele

Urve Palo. Foto: Erakogu

Küsisin riigikogu ees Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumist kaitsnud rahandusministrilt, kas ta ise usub siiralt sellesse, et ESM lahendab pikas perspektiivis euro­tsooni võlakriisi ja ei lükka sisuliste probleemide lahendamist ning osa riikide maksejõuetuks kuulutamist hoopis edasi.

 Viimase tulemusena oleks lõppkokkuvõttes kahju Euroopa riikide majandustele palju suurem ning ESMiga liitunud riigid tehtud väljamaksete võrra vaesemad. Ministri vastus kõlas järgmiselt: “ESM on hapnik haigele, ei midagi muud. Ta annab aega, ta ei anna midagi muud kui hapnikku kodutöödeks. Majandusprobleemid on palju sügavamad kui riigi rahandus. On ülemäärased universaaltoetused, liiga majandusvaenulik maksusüsteem, üle jõu käiv sotsiaalsüsteem laiemas mõttes ...”

Reformierakond on ilmutanud sel suvel “erakordset” vastutulelikkust ja lubanud “juba” järgmisel aastal alustada lastetoetuse reformiga ning maksta täiendavalt toetust neile, kes seda reaalselt ka vajavat. Plaanis olevat tõsta vaesuses elavate perede esimese ja teise lapse toetust “koguni” 10,8 euro võrra kuus ning kolmanda lapse oma suuremeelselt 22,5 euro võrra. Minu hinnangul on väga küüniline nimetada taolist kava reformiks. Miks? Ikka sellepärast, et riik ei peaks n-ö tõukama peret vaesusesse, et lapse kasvamist toetama hakata.

Tõele ei vasta ka rahandusministri väide, justkui oleks abi vajavate riikide hädade üheks põhjuseks suured ja universaalsed lastetoetused. Põhjuseks on ennekõike harjumus mitte makse maksta ja laiemas mõttes ka üle jõu käiv sotsiaalsüsteem, aga mitte lastetoetused. Kreeka, Hispaania ja Itaalia ei hiilga ei kõrgete lastetoetuste, perekesksete teenuste ega kõrge sündimuse poolest. Kõigis neis riikides jääb sündimus ühe fertiilses eas naise kohta tublisti Eestile alla.

Seda vastupidiselt Põhjamaadele, kus lastetoetused on kordades suuremad kui Eestis ja kus peredele pakutakse ka läbimõeldud teenuseid. Olgu nendeks siis lasteaiakohtade või huvihariduse kättesaadavus. Samal ajal ei ole kuulda, et lastele mõtlemine oleks seadnud löögi alla Soome, Rootsi või Taani finantsvõimekuse või -stabiilsuse.

Uuringud ja Põhjamaade kogemus kinnitavad hoopiski, et universaalsed toetused on kõige tõhusam viis võitluses lastega perede vaesuse vastu. Universaaltoetuse maksmise põhimõte on, et kõik lapsed on riigi jaoks võrdsed, et iga lapse kasvatamisega kaasnevad kulud ning riik peaks omalt poolt tegema kõik, hoidmaks ära perede vaesusriski sattumist.

Lastetoetuse saamine ei tohi olla vaesuse tunnuseks. Loomulikult tuleb märksa rohkem aidata majandusraskustes peresid, kuid selleks on toimetulekutoetused ja teenused, mida peavad maksma või osutama nii riik kui kohalikud omavalitsused.

Paraku on praegu sageli nii, et kui on oht, et lapse sünni korral võib pere vaesusesse sattuda, siis pigem otsustatakse kas kolmandast, teisest ja isegi esimesest lapsest loobuda või lükatakse see samm tulevikku. See on väga kurb teadmine, eriti värske
uudise valguses, mis teatas, et sündide arv langes esimesel poolaastal aastate madalaimale tasemele ja eelmise aasta sama ajaga võrreldes sündis Eestis 354 last vähem. Arvestades asjaoluga, et sünnitusealiste naiste arv on meil hetkel tipus, on see selge märk valitsuse tegemistest ja tegematajätmistest.

Kuidagi ei saa eitada tõsiasja, et kõigile lastele suunatud senisest suurem lastetoetus annaks peredele kindlustunnet juurde, aidates nii kaasa ka sündimuse tõusule.

Kindlasti peaks proportsionaalselt lastetoetuse suurenemisega kasvama ka üksikvanema laste toetus. Samuti tuleks riigil välja töötada toimiv süsteem, et aidata üksikvanemaga peresid seni, kuni üks vanematest hoiab kõrvale elatisraha maksmisest.
Mis puudutab rahandusministri väidet, et ESM on kõigest hapnik hädasolevate riikide jaoks, siis tegelikkuses on vaja hapnikku kogu aeg, et elus püsida.

Probleemsetele riikidele ei jaksa me pidevalt hapnikku juurde anda, küll aga lasub meil kohustus varustada iga päev hapnikuga oma lapsi. Seetõttu mina isiklikult ei usu, et Eestil on mõistlik ESMiga liituda, kuna viimane ei ravi tegelikke probleeme, lükates lahendust edasi ja raisates esialgu 150 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha.

Samas olen nõus eraldama riigieelarvest aastas sadakond lisamiljonit, et kolmekordistada lastetoetus. Sotsiaaldemokraadid on käinud riigikogus korduvalt välja ettepaneku, et ajale ammu jalgu jäänud 19eurone lastetoetus tuleb kergitada ligi 60 euroni. Raha nii lastetoetuste tõstmiseks kui ka

uute lasteaiakohtade ehitamiseks on olemas. Küsimus on prioriteetides, ei muus. Seda kinnitab kasvõi see, kui lihtsalt valitsus lubab leida vahendeid ESMi sissemaksete tegemiseks.

Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks pidevalt hapnikku. Tagantjärele andmisest pole mingit kasu. Kes maksab tulevikus meie riigimeeste Euroopa solidaarsuse märgiks antud hiigelsuured garantiid, kui me ei oska praegu oma peredega solidaarsed olla?