Eesti noorim meteoriidikraater asub Orguse metsas

Orguse metsas asuv meteoriidikraater on eriline selle poolest, et see avastati peaaegu pool sajandit pärast plahvatust.

FOTO: Ellu Moisa

Simuna lähedal Orgusel asub Eestis kõige hiljem tekkinud ja üks väiksemaid meteoriidikraatreid, mis on laiemale üldsusele võrdlemisi tundmatu, selle avastamine plahvatusest ligi pool sajandit hiljem oli kohalike elanike jaoks üllatav.

Rohkem Simuna kui Orguse nime all tuntud meteoriidikraatri asukohas seisab infotahvel, kust võib lugeda, et 1937. aasta 1. juuni on läinud ajalukku erakordselt suure ja heleda meteoriidi poolest. See kraater on üks vähestest maailmas, mille tekke tunnistajaks võinuks olla inimene.

“Sel suveõhtul sisenes maa tumedamatesse atmosfäärikihtidesse kirdest, horisondi suhtes ligi 60kraadise nurga all enam kui 50 tonni raskune meteoorkeha. Jõudnud tihedamatesse õhukihtidesse, plahvatas see 28 kilomeetri kõrgusel Viru-Roela asulast veidi ida pool, muutudes õhtupäikese kiirte käes valgustatud hõbedaseks suitsupilveks.

Plahvatuses eraldunud väiksemad suitsujoad, millest igaüks märgistas meteoriidikillu teed, suundusid maapinna poole ja üks suurimaist just siia Orguse küla suunas. Plahvatus hajutas meteoorkeha killud enam kui saja ruutkilomeetri suurusele alale,” on kirjas infotahvlil.

Kuigi pärast plahvatust sõitis kilde otsima astrofüüsik A. Kipper Tartust, ei õnnestunud tal meteoriiditükke ega nende jäetud kraatreid leida hoolikale otsimisele ja kohalike elanike seas korraldatud küsitlustele vaatamata.

Kraater avastati aga suhteliselt hiljuti – 1984. aastal, kui saadi teateid Simuna lähistel Orgusel leitud 8,5meetrise läbimõõduga, 1,9 meetri sügavuse ja 20–25sentimeetrise ringvalliga ümbritsetud lohu kohta.

Geoloogid seostasid seda lohku 1937. aastal langenud meteoriidiga. Teadlaste kaevetööde käigus paar aastat hiljem selgus, et süvendi geoloogiline eripära kinnitab oletust – tegu on plahvatuse jäljega.

Kindlaks tunnuseks, et tegemist on meteoriidikraatriga, peetakse valli alla mattunud huumuskihti ja osakeste paigutust sellele langenud materjalis. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja veerised ning valli ülaosa moodustab peen liiv. Samas meteoriitset ainet kraatrist leitud ei ole ning nende kraatrite hulka on see kantud struktuursetel põhjustel.

Simuna osavallavanem Mart Pruul ei osanud hinnata, kui palju rahvast Orguse metsas meteoriidikraatrit uudistamas käib, kuid kinnitas, et ikkagi tuntakse huvi ja küsitakse selle kohta. Osavallavanema sõnul tekitas meteoriidikraatri avastamine elevust ja erinevaid arvamusi, sest sellest ei teatud ju midagi. Pealegi olnud auk või lohk sodi täis.

Mart Pruul, nagu ka praegu pensionipõlve pidav Väike-Maarja valla pikaaegne turismikorraldaja Ellu Moisa, ei seadnud kahtluse alla meteoriidikraatri ehtsust, kuid tõdesid, et igasuguseid legende selle kohta liigub.

Simuna kandi inimesed rääkisid, et sealsetele elanikele tuli leid, mis avastati ligi viiskümmend aastat hiljem, päris suure ootamatusena. Pärast 1984. aastatki jäi lohk, mille meteoriidikild põhjustanud, suhteliselt tundmatuks. Kraatri olemasolu muutus päevakajalisemaks taas kümmekond aastat tagasi, kui see Viru-Lemmu Metsaseltsi eestvõttel infotahvliga tähistati. Mõni tõdes, et liigub küll jutte kahtlustest , kas lohk on ikka meteoorkeha põhjustatud, kuid kui teadlased on asja uurinud ja kinnitanud, siis ei saa nendega vaielda.

Ellu Moisa rääkis, et meteoriidikraater on külastajale leitav, arvatud valla turismiobjektide hulka ning huvilistele jagatud selle kohta infot.

540 miljoni aastaga on Eestisse kukkunud seitse suuremat meteoriiti, Simuna meteoriit on kõige hilisem ning suuruselt kuues.

Tagasi üles