Kultuurikommentaar: Värsket õhku Neil Simonile

Teet Suur.

FOTO: Arvet Mägi

Elu koosneb valikutest, osa neist on tahtlikud, teised vähem. Ka teater peab valima, ja seda ellujäämise nimel.



Lootusega uus kassatükk leida valitigi Neil Simoni "Meie, mehed". Võimalik, et eksitas ratastel Vana Baskini Teatri komöödiate edu, et tuntud autori komöödia mängukavva maandus.


Mis on teatris lavastuse edu saladus? Kas tuntud näidend, head näitlejad, elulisus või hoopis tükike näilisust, mis konkreetses ruumis kindla aja jooksul vaatajate tähelepanu ja meeli köitma peaks? Kas vaataja ootab hetkelist meelelahutust või mõtlemisainet kauemaks? Mida ta just tänasel päeval teatrisse otsima tuleb?



Arvan, et siiski elu ennast, kuigi ehk teistsugusel kujul, nii-öelda teatrikeelde tõlgitud lugu. Just nimelt lugu oma alguse ja lõpuga või lõiku sellest. Olgu pealtnäha kosmose mõõtmatus avaruses kuumoodulis kaaluta olekus, kuid siiski maine ja igapäevaeluline esikupõranda, voodi, köögilaua tasandil.



Vaataja lootus on lavalt saada impulss, mis mõistuse kaudu tekitab emotsiooni, mis liigutab, kuigi probleem võib olla talle isiklikult võõras. Aga ta võtab teatrist mõtte endaga kaasa. Ja ehk ei mõtlegi ainult sellele, kuhu auto parkis.



Kas "Meie, mehed" täidaks ülesande, mis talle pandud lavastaja-näitlejate lootusena? Tuntud näitekirjaniku teose aluseks võtmine näitab mõneti siiski ebakindlust, lootust, et see tagab edu.



Selline mudel kahjuks tänapäeval ei tööta. Samuti juhul, kui valitakse võõrad kirjandusklassikasse kuuluvad teosed ja hakatakse eksperimenteerima, võib tulemus kaugeks jääda.

Seitsmekümnendatel kirjutatud lugu ei tohiks jääda omasse aega, tegu on ju kaduva kunstiga, mis teatrilaval elab igal õhtul uuesti.

Tuleks sinnapaika jätta see aastatetagune pilt ja kujutlus. Kujundus ja kostüümid, mis seda meenutavad, mõjuvad umbseina ja aken on veel vähem õhku ja valgust läbilaskev, kui teatris olla saab. Roosasse riietatud hiilimisi liikuvad daamid meenutavad möödunud aega veelgi.

Meenub film "Down with Love" Renée Zellwegeri ja Ewan McGregoriga, kus meeste-naiste vaateid armastusele kujutatakse 60. aastate laadses pastelsetes toonides tehismaailmas, millel polnud samuti tegeliku eluga midagi ühist.


Tagasi üles