Suvel püstitati Väike-Maarja kiriku juurde kalmistule mälestuskivi praeguses Tamsalu vallas sündinud kindralmajor August Kasekambile, kelle elutee katkes 5. oktoobril 1942 Venemaal Saratovi oblasti surmalaagris, ja tema abikaasale Lindale, kes puhkab Yorki kalmistul Torontos.
Tamsalu muuseumi juhataja Aadu Uudmäe ütles, et sõitis kohe, kui kuulis August Kasekambile ja tema abikaasale Väike-Maarja kalmistule püstitatud mälestuskivist, koos tütrepoeg Rasmusega seda vaatama. “Rasmus on viiene, aga juba suur ajaloohuviline, sest oleme temas maast madalast ajaloohuvi äratanud. Viisin Rasmuse kindralmajor August Kasekambi mälestuskivi juurde ja rääkisin talle praegusest Tamsalu vallast sirgunud kindralist, kelle rinda ehtis ka kõrge sõjaväeline autasu – Vabadusrist,” kõneles Aadu Uudmäe. Uudekülast pärit Uudmäe lisas, et tema kodukülal on tähtis koht tulevase kindrali eluloos, sest August Kasekambi koolitee algas Uudeküla koolis.
Mälestussamba püstitamine kindralmajor August Kasekambile Eestis sai teoks tema poegade soovil. Kindrali pojad Henn ja Ilmar elavad Kanadas ning kõige vanem poeg Päivo Tartus.
“Kuna August Kasekamp suri või hukati Venemaal Saratovi rajoonis ja on maetud seal kusagil tundmatusse ühishauda, soovisime meie, tema pojad, et mingi mälestusmärk jääks Eestisse,” rääkis Ilmar Kasekamp.
Ta selgitas, et mälestuskivi pandi Väike-Maarja kalmistule, kuna seal asub Kasekampide pere hauaplats, kus puhkab Augusti ja Linda poeg Heino, kes suri imikueas. Plats on piisavalt suur, et mahutada suuremat sammast. Pojad otsustasid mälestuskiviga mälestada ka oma ema ja August Kasekambi abikaasat Lindat, neiupõlvenimega Läänemets, kes on maetud Kanadas Torontosse.
“Algne idee oli korraldada monumendi avamine 2012. a juuni algul, aga ettenägemata põhjustel ei saanud see teoks,” ütles Ilmar Kasekamp. Mälestussamba tegemine hilines, sest graniit oli tellitud Indiast, kuid see ei jõudnud lubatud tähtajaks kohale. Sammas püstitati nädal enne jaanipäeva. Hilinemise tõttu ei olnud võimalik mingit avamist korraldada, kuna Ilmar Kasekamp naasis pärast jaanipäeva Kanadasse. Põhjuseks oli ka see, et Henn Kasekamp ei saanud tervislikel põhjustel üldse Eestisse tulla. “Tagajärjeks oli, et monument on avamata,” nentis Ilmar Kasekamp. “Loodame seda korraldada järgmine kord, kui kõik kolm venda Kasekampi Eestis on, kas 2013. või 2014. suvel,” lisas ta.
Tallinna ülikooli professor, ajaloolane ja õigusteadlane Peeter Järvelaid teatas, et tema jaoks on kindralmajor August Kasekamp (1889-1942) võrreldav kindralmajor Aleksander Jaaksoniga (1892-1942), neil mõlemal oli ka kooliõpetaja kutse. “Eesti sõjamehed olid tegelikult rahuaja inimesed, kes oleks teinud oma õpetajatööd, kui aeg poleks nõudnud muud. Muuseas Aleksander Jaakson oli kooliõpetajaks 1913. aastal Türil ja siis aastatel 1913-1915 Tamsalu vallas Uudeküla ministeeriumikoolis,” kõneles professor Järvelaid.
Professor rääkis, et August Kasekamp kuulus Eesti vabariigis enam haritud ja moodsate teadmistega kindralite hulka. Pärast maailmasõda ja Vabadussõda, kus teda autasustati Vabadusristi II liigi 3. järgu aumärgi ja talumaaga, asus ta ise õppima sõjakoolis ja siis kõrgemas sõjakoolis, mille lõpetas lõputööga “Juhtide kasvatus ja väljaõpe sõjaväes möödunud sõdade, eriti maailmasõja ja Vabadussõja kogemustel”. Aastatel 1931-1933 tekkis tal võimalus õppida Belgia kõrgemas sõjakoolis, mille järel sai temast endast kõrgema sõjakooli ülem (1930-1934) ja siis sõjaväe ühendatud õppeasutuste ülem (1938-1939).
“See näitab, et kaitseväelaste ettevalmistamine Eesti vabariigis ei olnud mitte ainult kogenud ohvitseride käes, vaid ka kõrgemates sõjakoolides ja välismaal õppinud õpetajakutsega meeste käes. Tänasedki kaitseväe juhid peaksid mõtlema, et Eesti kaitsevägi vajab taolise mõtlemisega mehi juhtideks, nagu olid August Kasekamp ja Aleksander Jaakson – õpetajad ja sõjamehed,” toonitas professor Järvelaid.
“Vabadusristi kavaler August Kasekamp oli julge sõjamees ja aateline kodanik, kellel on väärikas koht meie suguvõsa kroonikas,” iseloomustas August Kasekampi vennapoeg Paul Kasekamp, kes on koostanud suguvõsa kroonika.