Juudid halba kohta ei lähe

Foto: Meelis Meilbaum

Veel vähem kirjutavad nad halvast kohast laulu. Aga 30 aastat Võsul suvitanud Juzef Livšits tegi laulu “Võsu”, mis alates 24. juulist kuni suve lõpuni kõlab rannaklubi juures koos Georg Otsa ja Mikk Mikiveri mõtisklustega.

Juzef Livšits lõpetas Leningradi õigusteaduste ülikooli ja tuli seejärel tööle Tallinna, kus oli miilitsakoolis õppejõud. Nüüd on ta Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor.

Ühel päeval võttis ta Võsu bussijaama ja postkontori vahetus läheduses oleva majakese trepil vastu külalisi Virumaa Teataja toimetusest. Tema välimuse järgi ei saanud kohe mitte kuidagi öelda, et mees tähistas paar nädalat tagasi 80. sünnipäeva.

Kuidas te Võsu enda jaoks avastasite?

Ma töötasin Tallinna polütehnilises instituudis ja sain Võsule puhkekodutuusiku. Tulime naisega Võsule ja järgmisel kolmel-neljal aastal sõitsime siia uuesti. Ühe tuusiku saime ametiühingult, teise ostsime juba puhkekodu direktorilt, saime siin temaga tuttavaks.

Kord üks tuttav ütles, et üürib siin tuba. Aga tema mees suri ära ja kurbade mälestuste pärast ta enam siia tulla ei taha. Kuid majas, kus ta elas, on väga toredad omanikud ja ta soovitas meil siia tulla. Loobusimegi igal aastal Võsule tuusikuga tulemisest ja nüüd on maja omanikud meie head sõbrad.

Näiteks selline episood, et kaks päeva tagasi oli mul südamerike, pea käis ringi ja raske oli hingata. Ei saanud isegi istuda. Pererahvas läheb tavaliselt õhtul kell kümme magama, sest nad tõusevad hommikul vara, kella viie-kuue ajal. Kiirabi viis mu Rakverre ...

See oli kaks päeva tagasi.

Jah.

Aga kuidas te end nüüd tunnete?

Suurepäraselt tunnen. Rakverest toodi mind taksoga siia tagasi umbes kell üks öösel. Aga maja omanikud istusid akna all ja ootasid. See oli minu jaoks väga liigutav.

Ma sain 12. augustil 80aastaseks ja me sõitsime naisega Soome Helsingisse seda tähistama. Seal elab meie poeg, kes on Soome kodanik. Pärast tulime tagasi Võsule, ja ka siin oli vaja sünnipäeva tähistada. Koos pererahva ja mõne tuttavaga tähistasimegi ja tutvusime siin ühe naise Mariannega, kes kinkis mulle oma raamatu Võsust. Selle Võsu lauluga seoses.

Kui võrrelda Võsut aastakümneid tagasi ja täna, siis erinevus on ilmselt tohutu?

Muidugi. Praegu on vaiksemaks jäänud ja minu jaoks on see mugavam. Varem oli küll lõbus, kuid lärmi oli palju. Oli kino, mida praegu enam pole. Mäletan, et sööklas seisime piletijärjekorras. Klubis olid tantsupeod. Kogu aeg midagi toimus.

Subjektiivselt tekkisid muutused seepärast, et ma sain vanemaks. Varasemate aegade Võsu ei oleks enam minu jaoks.

Praegu on Võsul vaikne, kuigi aeg-ajalt tulevad noored siia ja autodest kostab kõva muusika, raske rokk. Aga mind see nii väga ei häiri, mulle meeldib siin kõik.

Meenub üks tore juhtum metsaklubis. Seal käis kontrolör enne filmi mööda saali ja vaatas, ega lapsi ei ole. Seda filmi lapsed vaadata ei tohtinud. See oli lihtsalt naljakas, kuidas kontrolör kätt pidi lapsi saalist välja vedas. Aga lapsed jooksid ta eest ära. Vanemad protestisid, et mis see olgu, oleme pileti ostnud. Praegu on kõik vaba.

Kui võrrelda Võsut teiste kohtadega Eestis ...

Mul on väga raske võrrelda, sest teistes kohtades pole ma Eestis tegelikult puhanud. Olin küll Tallinna lähedal Murastes sõprade suvilas, olin kunagi Narva-Jõesuus, aga Võsu on mulle väga hingelähedane.

Kas võib öelda, et armastus esimesest pilgust?

Ei, ma nii ei ütleks, et esimesest pilgust. Võtsin Võsu järk-järgult omaks. Ühel korral tulin  abikaasata ja siis tundus siin kuidagi igav. Puhkekodus oli ebamugav, mingid võõrad inimesed. Ma ei ole sellise asjaga harjunud. Toakaaslane päris kogu aeg, et kus, mida, kellega. Miks ma peaksin võõrale inimesele endast rääkima. Vahepeal mõtlesin isegi ära sõita.

Tasapisi hakkasin mõistma, et Võsu on see koht, kus ma väga tahaksin olla.

Nimetage kolm peamist põhjust, miks tahate siin olla.

Esiteks disain, mille lõi jumal. Olen selle ilu austaja. Ja laulus, mille tegin, tahtsin neid tundeid väljendada.

Teiseks – ma olen juut. Kunagi olin konverentsil ja üks osalejatest rääkis anekdoodi Võsust: et Võsu kalender on jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juudid, juudid, juudid, september, oktoober ... Millegipärast juutidele meeldis siia tulla, aga juudid halba kohta ei tule.

Te kindlasti lävisite rahvuskaaslastega, kus nad praegu on?

Kunagi olid siin Moskva arstid Sklifossovski meditsiiniinstituudist. Moskvast tulevad endiselt inimesed siia, kuid oluliselt vähem. Esiteks väga palju juute kolis Nõukogude ajal, kui anti võimalus, välismaale. Ameerikasse, Iisrae­li, Kanadasse. Osa on juba surnud. Oli vanem põlvkond, kelle kõrval tundsin end noorena. Ootamatult olen nüüd mina vanaks jäänud.

Kunagi oligi Võsul peamiselt keskmine ja vanem põlvkond. Nüüd on palju noori. See rõõmustab. On muidugi niinimetatud musti päevi – reede, laupäev –, kui endises sööklas, praeguses klubis 7 Taevas on vali muusika.

Võsul taastatakse vanu maju. Paljudel ehitistel on tänapäevastest materjalidest katused. Võsu uueneb järk-järgult. Rannas on valgustus, puust trotuaar, mänguväljakud, keegi pakub kuuma toitu. Mulle väga meeldib, kuidas siinne vallavalitsus toimetab. Õhtul on Võsu ilus vaadata. Arvan, et Võsul on suur tulevik.

Võsu hääbus, sest Eestis tekkisid teised n-ö kuumad kohad.

Lahte oleks vaja soojendaja panna. Pärnus on merevesi soe, aga Võsul külm. Siin oli juhtum, kus õhutemperatuur oli 30, vesi aga 15 kraadi. See probleem on lahendatav. Tuleb bassein rajada. Siia tuleks üldse rajada tervisekeskus, et oleks võimalik massaaži ja muid teenused saada, nagu näiteks Pärnus.

Millal teil tekkis mõte teha laul Võsust?

26. detsembril 2011. aastal. Mul on palju laule. Ülikoolipäevil vastutasin komsomolikomitees kultuuri eest. Leningradis õigusteaduste instituudis, mis hiljem muutus ülikooliks. Seal olid igavad õhtud. Otsustasin midagi muuta ja hakkasin kirjutama estraadilaule tuntud viisidele.

Eestis töötades jätkasime sõbraga seda tegevust. Kirjutasin laule sõpradele sünnipäevaks, kuid kunagi ei loonud muusikat. Aga kui mul täitus 78 aastat, sõitsime naisega poja juurde Soome ja laeva pardal kirjutasin mõned read selle aluse kohta. Mulle meeldis see laev. Pojale lugesin ette ja tema ütles, et sellest võib laul tulla. Lubas mulle üht heliloojat tutvustada. Tallinnas, Must (Ivar Must – toim.). Poeg helistas talle, Must ütles, et las isa võtab telefonitsi ühendust. Lühidalt öeldes – Mustaga me ei kohtunud.

Vahepeal kirjutasin veel mitu teksti. Aga muusikat ei kirjutanud keegi. Hakkasin siis ise tegema. Sõbrad ütlesid, et Peterburis on tuttav neiu, kes on äsja lõpetanud muusikainstituudi ja võitnud juba auhindu mitmel noorte heliloojate konkursil. Saatsin talle Peterburi laulu teksti ja oma versiooni meloodiast. Ta kirjutas vastu, et on vaimustuses ja ei hakka muusikat muutma, vaid ainult arranžeerib.

Tahtsin õppida kitarri mängima. Leidsin õpetaja, kes osutus suurepäraseks arranžeerijaks. Temaga me koos töötame ja meil on juba 40 laulu. Jäi üle küsimus, kes laulma hakkab. Olin natuke jultunud ja üritasin Eesti tuntud lauljatele pakkuda. Sellest ei tulnud midagi välja, sest esiteks olid laulud vene keeles. Teiseks pole ma tuntud. Hakkasin ise laulma.

Kui Võsu laulu siin helilindilt lasti, siis inimestele meeldis. Tuldi õnnitlema. Tõsi, sattusin väga huvitavasse seltskonda Georg Otsa ja Mikk Mikiveriga. Hea, et ma pole laulja. Ei pretendeeri samale tasemele Georg Otsaga. Laulan autorilaulu.

Kas teie teed siin Võsul kunagi Georg Otsa või Mikk Mikiveri omadega ristusid?

Ma nägin neid rannas. Nägin, kuidas Georg Ots, kirves käes, oma suvila juures toimetas. Ta oli selline maalähedane inimene. Aga tuttav ma nendega polnud.

Ütlesite, et kirjutasite nooruses sketše, estraaditükke, kas te ei tahaks Võsust mõnd sketši või etendust teha?

Ei. Kunagi käisin vaatamas Poola artiste, kes on selles žanris meistrid. Nemad esitasid sketši, kus krahvi lossis on kolm ust, iga ukse kõrval seisab teener. Krahv käib laval edasi-tagasi ja räägib, et ühe ukse taga sünnitab ta naine. Aga mustlane olevat talle ennustanud, et kui sünnib poiss, siis sureb isa. Kui sünnib tüdruk, siis sureb ema. “Mida teha, ma ei tea,” kurdab krahv. Toast tuleb välja doktor, kuivatab käsi ja ütleb krahvile, et õnnitlen teid – sündis poeg. Kõrval teener kukub surnult maha.

Vaat see on sketš, aga Võsust kirjutada ... Ei.