/nginx/o/2009/02/28/141390t1h72bd.jpg)
Mõiste "aeg" on kivikõvalt inimese olemisse raiutud. Aeg kui absoluutselt kõike elavat ja elutut puudutav on elu ja surma kõrval kõige olulisem tähis. Seejuures näib olevat meil väga vähe uut ja originaalset üksteisele öelda, kuid vahel on vaja mõned igavesed tõed lihtsalt üle korrata ja mõelda iseennast sinna sisse - aja sisse nimelt!
Vahel aitab see rahulolematusest üle, vahel sunnib naeratama, ja ega pisaradki jää tulemata. Alati eksisteerivad õnnelikud ja õnnetumad ajad, nendest on targalt, üle aegade ulatuvalt kirjutanud Tammsaare:
"Tänapäev igatsetakse nii sagedasti paremaid aegu. Ei aita kuigi palju lohutus, et aeg on ju meil praegu ehk parem, kui ta on olnud kunagi varem. Aeg on nõnda hea, nagu ta oli ainult aastat seitsesada tagasi: me oleme jälle kord iseseisvad, ise oma peremehed, oma elukorra määrajad, saatuse seadjad." (Vt "Kogutud teosed" kd 17")
Tammsaaret võiksime ometi uskuda! Kui nii arvaks üks või teine poliitik, siis vaieldaks ilmtingimata vastu. Minule ammugi.
Ajast leidub luuleridu, mida on liialdamiseni korratud, kuid mõnd harvemini ettetulevat tahaks tsiteerida: "Olgu see armas või olgu see kole / ükski mees enesest pikem ei ole. / Aega nad mõõdavad enne ja praegu, / usun, et kõik on ilmaaegu."
On tänagi iga inimese keelel sõna "aeg", küsimus peitub vaid selles, kuidas temasse suhtuda. Kas me oleme temaga rahul ja humanistlikult leplikud või piiname ja vannume teda. Kuulakem edasi: "Õhk on kord soojem, teine kord karem, / millal me teame, mil aeg ajast parem? / Istu sa kaalul, kas vannu või palu, / raskus on üks, olgu kui suur su talu."
Ühtemoodi ei mõisteta ega hinnata aega kunagi, vähemalt maa peal. Tegelikult on meile antud aeg ju hea, ka siis, kui ta meid kätel ei kanna. Mida rohkem teda jätkub, seda parem. Kurb on siis, kui teda kingitakse vähe. Teame väljendit "armas aeg" - kui palju variatsioone peitub kahes sõnas!
Mõnda aega me armastame, mõnda põlgame. Vihkamise ja hukkamõistuga tuleks ent olla ettevaatlik, sest mitte teine inimene su kõrval ei otsusta su üle, vaid seda teeb enamasti hoopis aeg. "Sina ju aegasid mõõta ei saa, / osa sa oled ju temast / aeg aga on sinu kaaluja."
Tihti ütleme südametäie ja hoolimatusega, et vihkan seda inimest, põlgan juhti, riiki, kuuldud arvamust, ei talu ema või isa või kaaslast. Igapäevane elu ja aeg ei saa olla ainult ilus ja vigadeta. Tavaliselt märkame ajas teiste vigu, enda omad kaotame, peidame või salgame ära.
Kõige kibedamalt mõjub, vähemalt mulle, kui öeldakse sügavamalt juurdlemata, et praegu on pettumuste aeg.
Kuid kes on aja selliseks muutnud? Ega üks ega sada või viissada, isegi mitte tuhat inimest meie hulgast ei saanud seda teha, kui unustada, et ajaloost leiab teateid, mil üksikisik või inimrühm on suutnud aega muuta.
Aega muudame ikka me koos, kuigi sageli ei juleta seda tunnistada. Mitte keegi ei saa minu ega sinu aega teiseks teha, kui ise ei osale selles protsessis kogu oma hingejõu ja nõuga. Kuna olen juba suurema osa minule määratud (elu)ajast ära kasutanud, siis võin kinnitada, et tsiteeritud luuletuse autor Juhan Liiv on ka aega prohvetlikult sõnastanud.
Nii peaksid olema eriti ettevaatlikud ja rahulikud need meie hulgast, kellel pole enam aega pillavalt käes. Seda - aega siis - ei tohiks ometi vimmale, teiste solvamisele, rusikavibutamisele kulutada, vaid hoida kui aaret. Kohe võib pragmaatik sähvata, et aeg on raha! Samuti tõsi, aga kui suurt summat see õigupoolest sisaldab?
Parem hoidkem ja hallakem oma aega, mida saab alati ainult päevadega mõõta. Ja kui mul ongi miljon krooni, aga aega enam pole, siis mis on sellest kasu. Tundub, et need, kes mõistavad aegu, igasuguseid neid ju on olnud ja tuleb edaspidigi, on mõistliku otsuse teinud. Just kultuuriinimeste hulgas võiks nende arv olla suurem.
Leppigem oma ajaga, küll siis tema lepib meiegagi.
Kuulen kõrvalseisjat ütlemas, et kuidas pidada ilusaks aega või armastada teda, kui puudub isiklik heaolu, rikkus ja kuulsus. Kõige mõistmiseni tuleb ise jõuda, jõuga seda peale suruda muidugi ei saa. Ükskõik kuidas me üksikisiku tasemel ka ei kurjustaks nendega, kes meie aega muudavad või on muutnud, ei too see midagi tagasi ega aita ka tulevikus.
Ma ei arva sugugi, et kõik pahameelepuhangud, hambad-ristis-olukorrad ja ülekohtu peaks alla neelama, kuid lendu lastuna võivad nad mõnikord koos teise ajaga tagasi tulla ja hoopis valusamalt, kui oskame ja tahame mõelda.
Kui isiklik aeg meid mõnikord väsitab või kurvastab, siis võib ju jälgida, kuidas ta näeb välja mõnes puus, majas, raamatus, maalis, laulus või sõbras. Leidsin hiljuti ajakirjast Looming ilusa tõlkeluule pealkirja "Aeg seisis otsekui puu teiste aegade metsas", mis inspireeriski mind mõtlema temast.
Endagi jälgimine on tore - mis kõik minuga on ajas toimunud ja juhtunud. Pärimisele, kas aeg võib minuga rahul olla, leiame kindlasti vastuse. Toogu see rahu meie mõtlemisesse.