Vanakraamiturg meelitas kohale hulga ostjaid ja kauplejaid

Foto: Meelis Meilbaum

“Oleks vaid teadnud, et tahetakse nii palju vanu nõusid,” imestas Lea ning loetles, mida kõike oli tema käest küsitud: nuge, juurvilja­puhastajaid, metallist veekeetjaid ja teekanne.

Möödunud laupäeval Rakvere jaamahoone esisel platsil korraldatud esimesele vanakraamiturule kauplema tulnud Lea oli umbes pooleteise tunniga suurema osa oma asjadest juba ära müünud, letil ­ootasid uusi omanikke veel üks teeserviis, mõned köögitarvikud ja riided.
“Riideid ei ole ma üldse müünud, neid ei taheta. Sellest on ka aru saada, riiet on igalt poolt võtta,” mõistis Lea ostjate soove.
Eriline menu saatis hoopiski supitirinaid. “Tullakse, et kuulge, mul naaber sai, kas teil rohkem ei ole,” kõneles Lea.
Ostjate vähesuse üle ei kurtnud ka Liina, kes oli kirbuturule oma laste väikseks jäänud riideid müüma tulnud – väga palju riideid, jalatseid ja mänguasju oli juba uue omaniku leidnud. “Otsitakse lasteriideid, eriti lasteaia- ja kooliealistele poistele,” ütles Liina, kellel oli ka täiskasvanute jakke pakkuda, kuid neil erilist minekut ei olnud. Teiste lettidel müüdavaid lasteriideid ja jalanõusid soovis Liinagi vaatama minna.
Samas kiitis naine ürituse eestvedajaid. “Ma arvan, et seda turgu oleks Rakveresse juba ammu vaja olnud,” märkis Liina, lisades, et sellise vahetu suhtlemise tulemusena ostavad inimesed paremini.
“Olen komisjonipoodigi asju müüki viinud, aga seal pead kaubale määrama sellise hinna, et poele jääks ka kasum. Siin teed mõistliku hinna ja kõik jääb endale,” kõneles Liina, kes ise küsis esemete eest valdavalt üks-kaks eurot.
Odavad hinnad üllatasid ka Üllet, kes oli vanakraamituru külastamiseks Kundast spetsiaalselt kohale sõitnud. “20 sendiga müüakse odavates kauplustes täiesti kasutut kaupa, aga siin saab selle raha eest kantavaid esemeid,” oli ta imestunud.
Sarnastel turgudel käib naine meelsasti. “Siin saab kaubelda, mida poodides teha ei saa,” põhjendas Ülle, kes oli turule käekella otsima tulnud, kuid sattus ostlemisega nii hoogu, et osa kaupa autosse ära viis ning siis uuele ringile läks.
Müüja Lea märkis, et ega turule ei tuldudki suurt kasumit teenima, vaid ikka eesmärgil kappe veidi tühjendada ja et lõbus oleks. “Kui nüüd inimlikult võtta, tuleb inimesele otsa vaadata, siis näed, kellelt küsida rohkem raha ja kellelt mitte.”
Uudishimust vanakraamiturult läbi astunud Evi arutles, et edaspidi võiks olla koht, kuhu pannakse kirja, kes mida soovib, ja kellel mida on pakkuda. “On ju ka suuremaid asju, mida kohale pole mõtet tuua, näiteks mööblit või tehnikat.”
Turu vajalikkuses oli temagi veendunud, seda enam, et hinnad kogu aeg tõusevad. “Kui pead ikka oma pere ära elatama, siis vaatad, kust saab odavamalt,” tunnistas Evi.
Rakvere jaamahoones ja selle esisel platsil peetavat vanakraamiturgu veab MTÜ Aitame Üksteist, mille liige Kärt Poolen rääkis, et idee hakata vanakraamiturgu pidama tingis isiklik vajadus. “Kolisin hiljuti Eestisse ja et üleliigseid asju oli palju, soovisin need kirbuturul maha müüa. Selgus, et Rakveres ja Eestis üldse pole kirbuturud veel väga populaarsed. Välismaal on nädalavahetusel vanavaraturud üks populaarsemaid aja veetmise kohti.”
Seepärast on kirbuturu korraldajad mõelnud ka pisemate külastajate peale: kui vanemad ostlevad või asju müügiks sätivad, on pisikestel võimalik veeta ­aega lastenurgas ja vaadata multifilmi, joonistada või lihtsalt mängida.
Samas meenutas Poolen, et kunagi elu välismaal alustades ostis ta ise palju eluks vajalikke asju just kirbuturgudelt.
Sisekirbuturg on avatud viiel tööpäeval nädalas, laupäeviti peetakse väliturgu jaamahoone ees õues nii kaua, kui ilmataat lubab – sügiseks ja talveks kolitakse siseruumidesse.

Enim otsitakse hooajakaupa

Rakvere Pika tänava komisjonipood on tegutsenud umbes poolteist aastat ja selle omaniku Egle Padoniku sõnul läheb neil hästi. Peamiselt käiakse otsimas hooajakaupa: kevadel ja sügisel jalgrattaid, talvel suusavarustust jne. Enne uut õppeaastat huvituti sisejalanõudest, aga ka riietest ja koolikottidest.
Kui riideid tuuakse poodi rohkem kui kauplus suudab vastu võtta, siis kõige suurem puudus on Padoniku ütlusil kodutehnikast, millest huvituvad noored pered. Näiteks käiakse küsimas lameekraaniga televiisoreid.