Karin Rebane, tütar, disainikoja Paras Suurus tegevjuht
Ema on hästi sihikindel. Ta ütles, et kui sa korra oled midagi ette võtnud, siis pead selle lõpuni tegema. Ma võtsin sihi, et lähen enne tööle ja vaatan, mida see töö endast kujutab. Aga õmblejaks kohe ei võeta ja nii pandi mind riideladestaja õpilaseks. Ma teadsin, et rõivaste konstrueerimise erialale ma sisse ei saa, sest maakoolist Tallinnasse minna on keeruline. Seal oli tollal kuus inimest ühe koha peale.
Järgmisel aastal tegin eksamid uuesti – ei saanud sisse, joonistamisega kukkusin läbi, kuigi mul oli joonistamine hästi tugev. Ema ütles, et mine proovi ikka veel.
Eksamitelt tagasi tulles sain ametikõrgendust, sain juba juurdelõikajaks. Ja ma sain meistri preemiat, sest olin lõpuks nii hea lõikaja. Käisin Rakvere teatris peale tööd koos vanemate kunstnikega joonistamist õppimas. Kolmandal aastal läksin uuesti proovima ega saanud sisse.
Ma mõtlesin, et lähen siis midagi muud õppima, sest ei tahtnud tagasi tööle minna. Läksin nahakonstruktoriks õppima ja neljandal aastal tuli konstrueerimise õppejõud ja ütles, et tule proovi nüüd uuesti, et erialase testiga saad sisse. Ema ütles, et ega see sul tükki küljest ära võta.
Ja erialatestiga ma ei sobinud tegelikult üldse rõivakonstruktoriks, jäin viimaseks. Seal võeti stopperiga aega, aga mul on loominguline mõtlemine, täpselt nagu emal – et tuleb mõte, siis teen. Ema ütles, et proovi ikka, lähed kasvõi kuulajaks. Läksingi. Viimaks lõpetasin selle kooli kiitusega ära.