Tähelennud koolipingist kirjandusse

Kalju Saaber

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Mõista-mõista, kelle sõnadele on loodud laul “Eile nägin ma Eestimaad”, kes on saatnud lapsi oma luuleraamatuga metsa ja pannud mõtisklema sõna “Puupeatus” tähenduse üle?

See mees on Ott Arder, üks vemmalsõnalisemaid arvukast kirjameeste ja -naiste seltskonnast, kellega saab tutvust teha Lääne-Virumaa keskraamatukogus näitusel “Rakvere Gümnaasiumist võrsunud kirjarahvas”.

Näituse avamisel pani ajusid nagistama kirjanduslik bingo, kus vastusteni juhatasid kõnekad seigad kirjanike elukäigust. Raamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Reet Tombandi koostatud mängus võitsid kõik – teadmisi, hea tuju ning magneti või rinnamärgi 100aastaselt Lääne-Virumaa keskraamatukogult.

“Tema kirjanikunime lahutamatuks osaks on koolon sulgudes. Nimetab end raadiopastoriks, kes jutlustab keskpäeviti Vikerraadios, kuidas peab elama ja kuidas asjad ilmas on. Kantseldab kirjastust Jumalikud Ilmutused,” kõlasid järjekordsed vihjed, mis osutasid, et märk tuleb teha Kivisildniku teose “Torti ja aborti” juurde.

Näituse koostanud ja kujundanud Lääne-Virumaa keskraamatukogu arendusspetsialist Tiina Kriisa rääkis, et kõigepealt oli vaja välja selgitada kirjanikud, kes on Rakvere gümnaasiumis õppinud, ning vastata küsimusele, kes on kirjanik. “See pilt sai üsna kirju ja piire tõmmata oli üpris keeruline. Kas ajakirjanik on kirjanik? Kas keele- või kirjandusteadlane, kes on kokku pannud raamatu, on kirjanik? Kui produktiivne peab ta olema ja kui kaua gümnaasiumis õppinud?” arutles ta.

Otsustati välja panna nende teosed, kes sedasama koolipinki nühkinud ja õpetajatelt mõjutusi saanud. Kirjanikuks loeti sulesepad, kes on välja andnud vähemalt ühe raamatu. Ka üks õpetaja – Riho Lahi – on oma teostega esindatud. Välja on jäänud kogumike koostajad.

“Kelle puhul võib öelda, et kool on kasvatanud õpilasest endale õpetaja? Kui tavaliselt keskendub õpetaja ühe aine õpetamisele, siis temas on ühendatud kaks täiesti erinevat poolust: emakeel ja majandus. Ta on oma mitme rolli kõrvalt jõudnud kokku panna mitmeid õpikuid ja töövihikuid. Ka neist on jäänud üle mõtteid ja teemasid, millest ta tahab lastele rääkida. Neist tuli kokku üks heade mõtete raamat. Ei ole need mõtted nii väikesed midagi, kuigi autor nii arvab,” küsis bingo. Kaardil sai märgitud Reet Bobõlski.

Kirjarahva poolt sai sõna “seltskonnas ainuke Virumaa kirjandusauhinna ja Vilde-nimelise kirjandusauhinna laureaat, kes loomingus on vaadanud sageli ajalukku, kuid mõttetäpselt sõnastanud ka olevikulist, on lahanud virulast ja tema hinge, olemist ja elamist siin maanurgas, ise nimetanud seda hingepigiks”. Ühesõnaga – Kalju Saaber.

“Ega ma isegi tea, kes kirjanik on. See on täiesti vastamata küsimus. Paarkümmend aastat tagasi ehk teadsin, aga praegu enam mitte. Arvan, et sel, kes on kirjanik, on inimestele midagi öelda. Mõnel on küll palju öelda, aga ütleb ühe korra ja võib-olla aitabki. Mõni kirjutab terve elu ega ütlegi midagi. Mõni kirjutab terve elu ja ütleb väga palju. Teame, et maailmas on ühe raamatu autoreid, kes on Nobeli preemia laureaadid,” arutles Saaber.

Ta tõdes, et tänapäev ei soosi, et kirjanik oleks elukutse. “Helilooja, laulja ja kõik muud ametid kunstivaldkonnas võivad olla elukutse, aga kirjanik ei või. Aga me elame ikka ja oleme rahva juures. Kool ja raamatukogu seovad inimesed ja raamatud, on sidunud sajandeid ja see kestab edasi. Raamat pole lihtsalt sõnade jada, ta sisaldab mõtteid. Kui koos saab vaadata filme ja kunstiteoseid, siis kui loeme, tahame olla raamatuga üksi, et pärast teistega selle üle tuliselt arutleda. Iga raamat paneb meie ajusoppi mõne pusletükikese, et paigutada see mustrisse ja mõista elu meie ümber,” rääkis Kalju Saaber.

Teist kirjameest, kes rääkima palutud, iseloomustas bingo järgmiselt: “Mida sa ikka teed poisiga, kes lihtsalt keeldub olümpiaadile minemast või hakkab Jessenini kurba koeraluuletust lugedes nutma ... Potentsiaal realiseerus peagi oma luulekoguks ja Rakvere raamatuks. Kuraditosin aastat tagasi kõndis ümber vana kivimaja, milles tollal paiknes kohaliku ajalehe toimetus, kõhkles ja astus sisse.

“See oli väike samm inimkonna jaoks, aga suur samm minu jaoks,” on kunagine kõhkleja õige otsuse üle uhke. Tema eluülesande nimi on Virumaa Teataja.” Muidugi Aarne Mäe.

“Iga inimene kirjutab elatud aastatega endast raamatu. Kas see kirja saab, on teine asi. Mõni pole veel elama hakanudki, aga juba avaldab elulooraamatu. Mina olen kirjutanud ajakirjandust, püüdnud sinna panna natuke poeesiat ja romantikat, mis teeks ajakirjandust kirjanduslikumaks. Me püüame igas päevas näha midagi ilusat ja miks mitte võtta mõnda artiklit nagu novelli,” lausus Virumaa Teataja peatoimetaja.

“Päeval vaatasin pilvi ja öösel tähti ja unistasin, et võiks ühel päeval kodu juurde observatooriumi rajada. Teine unistus oli, et tahaksin kirjutada ühe raamatu,” rääkis Mäe teest luuletamise juurde, imestades, kuidas temast kui lihtsate tööinimeste pojast ootamatult kirjamees kujunes. “Ema müüs haiglas ajalehti ja ajakirju ning mõned neist, mida ära ei ostetud, tõi koju. Seal oli ka välismaa ajakirju, mida uurides ja pilte lõigates tekkis huvi ajakirjanduse vastu. Kirjanduse vastu tekitas huvi teiste seas ka Kalju Saaber, ta oli üks esimesi auto­reid, kelle raamatuid lugesin ja olin tema sõnakasutuse fänn,” meenutas Aarne Mäe. Kalju Saaberi on ta ühte oma luuletusse pannud. Lugupidamisest.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Õie Tammissaar ütles, et sada aastat tagasi võeti Rakvere linnas vastu kaks väga tähtsat otsust ja tehti ära kaks väga tähtsat tegu: pandi alus Rakvere gümnaasiumile ja avati esimene avalik raamatukogu.

“Mõlemad on läbi käinud väga keerulised ajad, muutnud sisu, muutnud vormi, aga ikka raskustest välja tulnud. Mõlemad sajaaastased on praegu väga hea tervise juures ja ikka Rakvere linna elanike teenistuses. Oleme mõlemad ajanud üsna ühte rahvavalgustuslikku rida. Selle aluseks on olnud kirjasõna. Meie näitus on kingitus sajaaastasele Rakvere gümnaasiumile ja kõigile linnakodanikele sajaaastaselt raamatukogult,” kõneles Tammissaar.

Rakvere gümnaasiumi direktor Aivar Part tänas raamatukogu kingituse eest. “Raamatukogu ja kool on olulisemaid aluseid väikesele rahvale. See kool, mida minul on au juhtida, on andnud väga palju. Selle üle on hästi uhke tunne. Praeguste noorte hulgast lisandub kooli 150. sünnipäevaks kirjanike hulka kindlasti uusi nimesid,” sõnas direktor.

Tagasi üles