Endel Parijõgi: “Isa kinkis raamatuid”

Kirjanik Jüri Parijõe poeg majandusteadlane Endel Parijõgi peab isa, kelle kaotas 11aastaselt, oma eluväärtuste alusmüüri ladujaks, kes kasvatas lapsi eeskuju ja ühiste ettevõtmiste kaudu.

Kuidas on isa teid mõjutanud?

Kui mõelda neile 11 aastale, mis isaga koos olime, siis oli see huvitav aeg. Oli vähem lõbusat, rohkem tõsist, kurba ja mõtlemapanevat. Mu lapsepõlv lõppes väga järsku, kui algas sõda ja lõppes isa elutee. Aga ükskõik kui vanad me oleme, lapsepõlv on kogu aeg meiega kaasas. Minuga on kaasas isa ja kõik see, mida temaga koos ette võtsime – käisime koos Siberi külas heinal, suusatamas, ­uisutamas. Käisime kunstinäitustel.

Peale tegutsemise mõjutab last lugemine. Isa kinkis raamatuid, mul olid kõik lasteraamatud, mis Eesti ajal ilmusid. See tekitas suurt huvi ja kogu elu on käinud lugemine minuga koos.

Olen nende ettevõtmiste kaudu selline, nagu isa mind kujundas.

Missugune inimene oli Jüri Parijõgi?

Ütleksin, et ta oli erakordselt hea pedagoog. Pedagoog mitte ainult laste kasvatamise suhtes koolis, vaid suurepärane õpetamise metoodika suhtes. Üks oluline näide on tema ajalooõpikud “Möödunud ajad jutustavad”, eriti esimene osa, kus ta kasutab jutustamismeetodit – lugudest kujuneb ajalugu.

Ta oli heatahtlik, kuid kahtlemata väga nõudlik. Ta ei karistanud mind kunagi, kuigi põhjust oleks olnud, arvan. Tolle aja koolis kasutati karistusena laste nurka panemist. Ühe korra on isa mind kodus pannud ahju ette seisma ja järele mõtlema. Ma ei mäleta, mis selle põhjus oli, küllap mõni vastuhakkamine, võib arvata. See oli ka ainus kord.

Mingeid pedagoogilisi jutuajamisi meil ka ei olnud. Teod, tegutsemine ja käitumine on need, mis kujundavad eeskuju kaudu. Isa võttis mind mitmele poole kaasa, ma nägin, kuidas tema suhtles inimestega ja mis teda huvitas.

Kui õpetajate lapsed tunnevad end koolis sageli teistmoodi või teised käituvad nendega teistmoodi, siis mina pole seda kunagi tundnud. Nähtavasti oli isa minu-kujundus selline, ja küllap käitusin nõnda, et teistel ei tekkinud ka seda tunnet. Küllap see on kasvatuse kunst.

Missugune on teie suhe kirjandusega?

Arvan, et kirjandus on mind suurel määral kujundanud. Mulle meeldis väga lugeda. Minult on tihti küsitud, kas isa üks tuntumaid raamatuid “Teraspoiss” on mulle väga meeldinud või eeskujuks olnud. Ei. Mind vaimustas kõige rohkem “Winnetou”, see oli mu lemmikraamat. Isa raamatud olid tavalised. See on loomulik, et lapsele meeldivad seiklusjutud. Raamatus peab olema midagi huvitavat, et last köita, või mõni tegelane, kelle sarnane tahaks olla. “Teraspoisi” algus on igav, aga kui hakkab midagi juhtuma, on põnev lugeda.

Paljud lastejutud on köitvamad täiskasvanule ja mõnedele lastele, kel pole seiklustahe nii teravalt ilmnenud või on juba üle läinud.

Millal avastasite enda jaoks isa jutud?

Umbes 14aastaselt, kui laste- ja seikluskirjandusega oli lõpp ja hakkas väärtkirjandus. Pärast seda olen isa jutte vaadanud hoopis teise pilguga. Lihtsalt kui head lastekirjandust.

Siin tuleb välja paradoks, et hea lastekirjandus ei huvita last, pigem täiskasvanut.

Hea lastekirjandus on nii mõnigi kord täiskasvanu jaoks parem ja väärtuslikum kui lapse jaoks, sest laste jaoks on väärtuslikum seiklus ja põnevus.

Kui sageli olete isa jutte üle lugenud?

Väga tihti. Olen neid kõiki korduvalt lugenud. Kõige mitmepalgelisemaid ja köitvamaid isa raamatuid on “Laevapoisi päevilt” – seikluslik, aga samal ajal väga tõsine. Hea lastejutt ei tohi olla moraliseeriv ega näpuga näitav. Seda on tänapäeva lastekirjanduses palju. See näitab, et last ei võeta tõsiselt. Last tuleb võtta tõsiselt nagu väikest tõsist inimest. Ära moraliseeri, kujunda seisukohad ja suhtumised tegutsemise kaudu.

Kuidas kirjaniku pojast, kellelt eeldatakse filoloogikalduvusi, sai majandusinimene?

Oma hingelt olen eesti filoloog, olen õppinud seda Tartu ülikoolis kaks aastat. See oli mu teine kõrgharidus. Lõpetanud olen TPI ja tegutsenud eluaeg majandusvaldkonnas, aga huvi oli proovida filoloogiat. Mu õde lõpetas eesti filoloogia. Parijõgedest on eesti filoloogiat õppinud mu vennapoeg ja isa nimekaim Jüri. Teise venna Toomase tütred Aivi ja Meeli on ajakirjanikud.

Majandust õppisin sellepärast, et mind ei võetud Tartu ülikooli filoloogiasse vastu. See oli aasta 1949. Olin lõpetanud hõbemedaliga ja mul polnud vaja sisseastumiseksameid teha, aga vastuvõtukomisjon otsustas, et ei kõlba. Ka rektor Koort laiutas käsi – otsustajad olid teised.

Filoloogihing pole mind seganud majanduses edukas olemast, vastupidi.

Kui Tartu ülikooli ei võetud, tuli minna mõnda teise kõrgkooli, et mitte minna sõjaväkke.

Majandus pole mind kunagi huvitanud, aga see oli ainuke koht, kus oli vakantseid kohti. Niimoodi saatus kujundab elu, aga palju oleneb iseloomust.

Muidugi teostasin ennast, lõpetasin kiitusega. [EP on muu hulgas olnud TPI majandusteaduskonna dotsent ja töökorralduse labori teaduslik juhendaja, EMI peakonsultant, ETV 50osalise saatesarja “Töö ja palk” autor. – Toim.]

Olen palju pidanud loenguid majandusinimetele, olen loomu poolest õpetaja.

Kas olete selles asjas isasse?

Emasse ka – tema oli võimlemisõpetaja.

Kuivõrd olete kirjandusloominguga tegelnud?

Olen proovinud. On ka ilmunud, aga sain üsna ruttu aru, et talenti on vähe. Olen kirjutanud palju majanduse valdkonnas.