Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/14/133207t1h67c1.jpg)
Nii ta on, et mida kauem ühel paigal püsid, seda enam on ka meenutada. Nagu meilgi mammaga – juba kolmas suvi läks seal Võsu ja Vergi vahel, lähimaiks Lahe ja Natturi, edasi Pedassaare ja Pihlaspea külarida, üks küla kenam kui teine.
Koolimäel – kes veel ei tea – oli vanasti koolimaja ja edasi ka raamatukogu, aga juba kuuekümne kuuendal aastal, eelmise sajandi arvestuse järgi, sai tollane teatriühing, praegune teatriliit selle oma puhkekoduks. Millest on kuhjaga mälestusi ja mida tänavu augusti keskel tähistasid kunagised asukad koos juba kolmanda põlve ehk lastelastega kaunikesti kenasti ja väärikalt. Sihuke kokkutulek siis, mis ometi ei pannud meie kahe ehk teenijarahva kannatust proovile.
Aga Koolimäel jagub ka püsielanikke, ja kui nendega kauplusautot ootad või muidu trehvad, pärivad, et kuidas kah tänavu suvitajaid on. No tänavu kesiselt, põhjuseks teadagi pikale veninud kevad, mis sujuvalt läks üle soojalt soovitud sügiseks.
Aga muidu suvitajad nagu ikka – et me oleme Tallinnast või Tartust, ja meie maksame. Ja maksma peab, mis sest, et moonakott endal kaasas. Sest ühisköök, kemmerg veega, elekter, saun ja puud – kõik ju kulub.
Mis võib mõneti jääda arusaamatuks, kuid mida tuleb eurost tingituna arvestada. Nõnnasamuti, nagu veteranidest viibijad võivad siin end mõnevõrra lahedamalt tunda.
Aga pole sa liidu liige, veel enam pensionär, siis krõbista aga kotist välja ning ära ägise, et mööbel teab mis aegne ja koiku kägiseb. No üldiselt kisubki sinna kanti, et nood lapulised ehk kontvõõrad, kes pikalt puhata tahavad, virisevad ülearu. Ehk – alati võib ju minna sinna, kus on parem. Ja tulevad aasta pärast tagasi, sama laul ja libe keel suus.
Sedaviisi siis sellest, mis siit väljapoole peaks paistma, mis võib-olla polegi nii tähtis.
Tolle vana koolimaja õu, piiratud hirmkõrgetest mändidest, sekka kopsakamaid kaski, veidi madalamaid pihlakaid ja vahtraid, maja ümber elupuid, põõsaid, sauna taga haavaraasukesi, näikse justkui näitavat, et midagi siin ilmas, ja just koduõues – olgu pealegi, et vaid suvel, kui palju sa endale raatsid osta – on hindamatu.
Ja mõnisada meetrit teispool puid tuleb vastu laht – liiv, kõrkjad, kibuvits ja vesi. Ja sa võid kõik oma linnamured sinna uputada, tunda end kui kala vees. Aga kui ei oska, siis jahvata sealsamas suvila õues päev läbi üht ja sama – seda, mida linnakodust kaasa tõid, ja jaga seda omasugustega.
No nüüd läks mul endal heietamiseks. Õnneks sain siin – Võsust Vergini – kokku vanade tuttavatega ja läks lahedalt ka uute tutvuste sobitamine. Mistõttu kohe jälle mure majas – et mida meenutada ja muljetada näituseks Vergi raamatukogu Reedast, Natturi pottsepast Ivost, üle tee naabrimeestest Ennust, Ülost ja Piibu-Jaanist, kes muide, piip hambus, muudkui ehitab ja rajab, nii et varsti naabrid kadedad.
Aga eks paista, kuhu teeotsale kord see jutuots juhatab. Igatahes kena paik too Koolimäe, kust sookurgede varajane sügislaul saatis koju Kundasse, teise randa, teise vee äärde.
Ja oleks selle suve niisama, siin kodus, maha molutanud, poleks ehk sedagi meenutada, mis praegu, esimese auruga, paisatud sai. Oleks nägemata jäänud Vergi uus pood, mis tegelikult on vaid osa uuest kohalikust seltsimajast. Ning veel eelmisel suvel poleks ma Võsul kuulnud jaaniku- või lauluväljakul – kuidas seda nüüd kutsudagi – koos Tumepunaste Poistega laulmas natuke Els Himma moodi naist Imbit, sel suvel siis Vergi poemüüjat.
Aasta pärast tagasi Koolimäele? Hunt seda teab, igatahes kena üle pika aja kodus, suure lahe külje all Kasemäe künkal taas kükitada.