Draamaga või draamal?

Inna Grünfeldt
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Piik esitleb “Keti lõppu”.
Paavo Piik esitleb “Keti lõppu”. Foto: Lauri Kulpsoo

Festival Draama 2012, mille kuraatoriks näitleja Anu Lamp, asetas 2.–9. septembrini Tartus fookusse näitleja lavarollide, tekstide, vabalava, kujutava kunsti ja muusika kaudu.

Vaatajalt nõudis festival süsteemset mõtlemist ning orienteerumisvõimet, sest lisaks kaheksale põhiprogrammi kuuluvale lavastusele mängiti 14 tükki kõrvalprogrammis ning viit Balti Teatri Festivali võistlusprogrammi kuuluvat lavastust. Lisaks näitused, kus näitlejatel oli võimalus esitleda oma maali- või fotokunstniku külge

Kuna lavastustega samal ajal leidsid aset Fookus: Näitleja aktsioonid, kogesid teatrilembid sisedraamasid: mille kasuks otsustada, mitut head korraga elus ega teatris enamasti ei saa. Vastavalt elugraafikule ja ajalimiidile tuli noppida programmist valitud palasid.

Küllap oli paratamatu, et mõnel argipäeval algas kell 18 neli etendust, laupäeva ja pühapäeva enne- ja pärastlõuna aga seisid teatritühjalt. Kannatamatumad ei mallanudki Draama punkti ehk pühapäevast teatribändide festivali ära oodata ning see jäänud kuuldavasti suhteliselt publikuhõredaks. Etenduste vaatajaskonna asustustihedus oli küll enamasti maksimaalne.

Kas Draamal oli sarnaselt Rakvere Baltoscandaliga olemas mingi kombinatsioon, kuis võinuks kõik lavastused ära näha, ei hakanud rehkendama, aga millegipärast ei usu võimatu võimalikkusse. Seda enam, et kavas olid ka väljasõiduetendused ja raamatuesitlused.

Ühel viimastest kippus Paavo Piigi näidendiraamat “Keti lõpp” teatritekstist elunäidendiks üle minema. Lavakunstitudengite lugemisteatriga oli asi selge, kuid järgnenud Paavo Piigi ja tema näidendi “Keti lõpp” arvustaja Mihkel Kunnuse draamasugemetaga vestlusest polnud aru saada, kas tegemist spontaanse uussiiruse või performance’iga. “Kui kaua te seda dialoogi harjutasite?” päris lavastaja ja kirjanik Andres Noormets ning arutelu lõpetas naerupahvak.

Raamat esitletud, lõigati koduküpsetatud olekuga leivast üksmeeles mõnusaid pakse kääre, määriti peale soolakat võid, lisati südame kinnituseks heeringat või kilu ja arutati edasi teatri ja tekstide üle. Paavo Piik, kelle näidend “Lõputöö” kohe-kohe Rakvere teatris Auri Jürna lavastuses neljaks etenduseks lavale tuleb, jagas lahkesti autogramme.

Raamatu sai osta nelja euro eest. Samal päeval jäi antikvariaadis silma, et Shakespeare’i “Hamleti” eest küsiti kümme ja Goethe “Fausti” eest viis ­eurot. Nii et usutavasti on ka sisuliselt tegu ühe hinnaklassi meestega.

Teisipäevaõhtused hamletlikud kõhklused, kas minna Fookus: Näitleja raames kuulama Üllar Saaremäe ja Toomas Suumani luuleesitusi või vaadata ära Draamateatri “Kuni inglid sekkuvad”, kas vaadata ära lavastuse esimene vaatus ja liduda siis Athena keskusse lootuses, et Rakvere meeste järg pole veel kätte jõudnud, päädisid raskesüdamelise otsusega etenduse kasuks. Kaalukeeleks sai “Inglitele” järgnev “Karjäär” ehk võimalus näha kahte Uku Uusbergi lavastust järjest ning avastada sel kombel tema käekirja põnevaid nüansse.

Huvi selle omanäolise teatrimehe näidendi ja lavastuse vastu tõi pilgeni täis Vanemuise suure saali ning istujaid jagus rõdu treppidelegi. Kuna Uusbergi eluabsurd pole kõigile kontimööda, pääses mõni põrandal istunu peagi ärahiilinust vabanenud kohale. Lahkus siiski mõni üksik, ehkki etendusejärgne arvamuste paljusus kõikus seinast teise, vaimustusest imestava õlakehituseni. Inglitele lähedasel positsioonilt ehk rõdu kuuendast reast etendust vaadates leidis kinnitust ammune tähelepanek, et mida parem näitleja, seda selgemalt on teda kaugele näha.

Pool tundi enne südaööd alanud “Karjäär” Sadamateatris Aivar Tomminga Evald Liiva elujamaülese naeratuse ning laest soriseva liivaga andis võimaluse vaadata inimese suurusse ja väiksusse ning lahkuda öösse värskendatud pilgul, tulvil sõnastamatuid äratundmisi elumängu mõtestamiseks.

Rakvere teatrit festivali põhiprogrammis esindanud Kertu Moppeli lavastust “Lilled Algernonile”, mida mängiti Athena keskuse pööningusaalis, tahtsid näha paljud, nii ei paistnud väikesesse ruumi siseneval publikul lõppu tulevat. Kaelakaardiinimesed istutati patjadele esirea ette ning pinkidel tõmmati end sõbralikult koomale. Ainus, mida ei andnud rohkem saali suruda, oli õhk. Aga selle puudumisega lepiti. Festival on festival, õhutuse element on sellesse lihtsalt vaikimisi sisse kirjutatud, ehkki vaheajaks lüüakse aknad-uksed tuuletõmbusele valla.

Lauri Kaldoja suutis selles õhutuses mängida suurepärase etenduse, tuua vaatajate ette eheda Charlie Gordoni, kelle filigraanseid muutumisi vaimus ja füüsises hoidis väga täpselt isiksuse raamides. Kaldoja rollivõimenduse täpseks timmitud detsibell meelitas vaataja hingekeeltelt välja tundliku kaaskõla. Aplaus Charlie eest oli kuum, alles viienda kummardamise järel lubas publik näitleja hinge tõmbama.

Kummalisel kombel kohtasin järgmisel päeval rongis Charlie Gordoni alg­oleku analoogi, vanuski klappis. Sama aval, siiras vaimustus aknast nähtud jõe, punase traktori või lehma üle. Kui enamasti võrdlus eluga toob esile teatri teatraalsuse, siis seekord lisas hoopis imetlust näitleja vastu, unustamata muidugi lavastajat tema kõrval.

Kõrvalprogrammi kuulunud “Sfääri saared” – “kahe eri sfäärist pärit kunstniku rännak läbi eri tasandite ühes suures sfääris nimega kunst” – Rakvere isalt-pojalt Riho ja Henri Hütilt, mida mängiti Tartu ülikooli kirikusse tekitatud blackbox’is, oli saali toonud tavatult jaheda publiku.

Kui etendustel Tallinnas ja Rakveres võis kogeda publiku pingsat kaasaelamist ning varasemale Tartu-etendusele sai osaks hingestatud kaasaelamine, siis seekordne vaataja jäi distantseerituks.

Küllap tundis seda ka lavastuses lendav kala, kes polnud eriti koostööaldis, uitas rohkem omapäi kõrgemates sfäärides. Kulminatsioon klaasikunstiteostega oli kuidagi tasasem ja endassetõmbunum.

Mööda õhtust Tartut kõndides oli, mille üle mõelda. Kui palju mõjutab lavastust publik, kui suure osa moodustab teatrielamusest vaataja meeleolu, häälestatus, valmisolek? Kui palju oleneb tuulisest jahedast ilmast, kui palju teatrit täis päevade küllastustundest? Mismoodi ikkagi sünnib iga etenduse ainukordne atmosfäär? Mismoodi tajub seda vaataja, mismoodi tantsija laval?

Tähelepanuväärselt kaasaelavalt jälgiti Sadamateatris Ott Aardami “Mee hinda”, Ugala lavastust, kus väikesed inimesed kõnelesid igapäevastest väikestest asjadest, ehk isegi tühistest, mis puudutavalt suured, hingelised, elulised ...

Nii Draama põhiprogrammi kuulunud kui ka Balti Teatri Festivalil mõõtu võtnud lavastuste hulka valitud “Mee hind” oligi festivali suurim rõõm. Sellele omistatud Balti Teatri Festivali parima lavastuse tiitel annab jaksu loota, et soojal inimesekesksel teatril, olgu see kiiksuga või kiiksuta, on olemas koht päikese all, see pole lõplikult igandina kõrvale lükatud külmtrendikalt konstrueeritud füüsisekesksete lavastuste poolt.

Selles hinnangus on sõnum: teater tohib armastada inimest ja inimene teatrit. Isegi – ja eriti – siis, kui vihased mehed seda pikkades artiklites halvaks tooniks tõestavad. Mis mõtet on elul armastuseta, mis mõtet on teatril armastuseta, peaks neilt (enesearmastajatest) teoreetikutelt küsima.

Kas vaataja lahkus festivalilt kilbiga või kilbil, draamaga või draamal, on tema sisetunde küsimus.

Järgmise Draama kuraator teatrikunstnik Iir Hermeliin on juba öelnud, et ei lähtu festivaliprogrammi koostades lavakujundusest. Kahju. Natuke.Vist. Võinuks seekord tavapäratult läheneda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles