Aare Rohumets: “Matuste juurde sattusin tänu puhkpillile”

Aare Rohumets. Foto: Arvet Mägi

Aare Rohumets teeb üht kõige vajalikumat tööd: saadab siitilmast läinuid teele ja trööstib mahajäänuid, ja on oma mõistva rahuga pälvinud paljude omaste lugupidamise. Mida mõtleb oma ametist ning siin- ja sealpoolsusest mees, kes lahkunu alates surmast muldasängitamiseni oma hoole alla võtab?

Rakvere Matusebüroo OÜ, Aare Rohumetsa kontor, on iselaadse atmosfääriga paik. Elu ja surma paratamatus valgub kirstudest, hauaplaatidest ja küünaldest iga siseneja hinge, sunnib hillitsetuks. Keset matusetalituse rekvisiite on hiigelosutitega seinakell, meie siinpoolse olemise ajalikkuse meeldetuletaja ruumis, kus teda ümbritsevad esemed on teelesaatmiseks ajatuse väljadele.

Rohumetsa enese väljapeetud, rahulik kõnetempo, pikad pausid, üleliigsest prii, ökonoomne lausestus sobivad atmosfääriga imetäpselt, loovad tunde, nagu oleks mees kõigile pärimistele juba enne nende kuulmist vastused valmis mõelnud ja ära sõnastanud.

Saan enne Rohumetsaga vestlemist juhtumisi jälgida, missuguse delikaatsusega suhtleb matusekorraldaja oma klientidega. Valmistab ette oma erapooletut matusekõnet, uurib lese käest lahkunu elukäigu kohta diskreetselt vaid kõige hädavajalikumaid andmeid, hoidub imetlusväärse taktitundega uudishimutsemisest. Kui hiljem Rohumetsa käest ta enda elukäigu kohta küsima hakkan, ehmun korraga paralleelist, sest küsin peaaegu samu küsimusi.

Aga ses paratamatuse atmosfääris ei pesitse kübetki lootusetust. Miks ometi? Kasvõi seepärast, et matusebüroo kõrval kõrgub Jumalaema sündimise õigeusu kirik.

Ehkki Aare Rohumets on läbi-lõhki virumaalane, on ta eluteel kodupaigavahetusi tulnud ette mitmeid. Esimesed seitse eluaastat elas Rohumets Malla mõisas, tollases koolihoones. Kui ta kooliõpetajast isa suunati Haljalasse ja seejärel Kiviõlisse tööle, liikus poeg kaasa.

Pärast kaheksandat klassi jätkas Rohumets haridusteed Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis trombooni õppides.

“Muusika juurde soovitas mind Kiviõli keskkoolis lauluõpetaja, tuntud dirigent Eino Nurk,” meenutab Rohumets. “Tema soovitas kõigepealt kooli puhkpilliorkestrisse mängima. Siis käisin Kohtla-Järvel lastemuusikakoolis. Tema soovitas ka õpinguid jätkata.”

Erialavaliku põhjus kõlab proosaliselt: “Tol ajal klaverit meil kodus ei olnud, aga puhkpill anti koolist koju mängimiseks, siis oli võimalik seda õppida.”

Tromboonimängija diplom taskus, suunati Rohumets Otepää lastemuusikakooli õpetajaks. Sellelt ametikohalt tuli ta aga peagi Virumaale tagasi ja sai Eduard Vilde nimelise kolhoosi klubi kunstiliseks juhiks.

“18aastaselt abiellusin, sellest abielust sündis kümme last. Sellega seoses pidin vaatama tööd ka selle järgi, kust palka saab, et pere ära toita. Kuigi Nõukogude ajal oli asi võibolla mõnes mõttes lihtsam, aga eks rahapuudus oli suurtel peredel samuti tavaline,” arutleb mees, kes oli tol ajal noorim paljulapselise pere pea.

Klubi juhtimise kõrvalt dirigendikeppi liigutades ja trombooni puhudes teenis Rohumets leiba mitu aastat. “Vilde kolhoosiga on mu noorusaastad suuresti seotud. See oli aeg, kui klubitöö oli rahva hulgas populaarne: puhkpilliorkester, igas klubis oli ka tantsuorkester kindlasti, naisansambel ja mees­ansambel, rahvatantsijad, kõik toimis. Noorena oli tantsuorkester ikka see kõige huvitavam koht, kus sai tegutseda. Ja 1980ndate alguses olid väga head ansamblid siin Rakvere kandis, suurelt osalt olin ma seotud ansambliga Kristjan, tol ajal populaarne folgi sugemetega bänd, mis täienes pidevalt stiilide ja elektripillide lisamisel. Algul oli see lähedane Kukerpillide stiilile. Selle ansambliga sai palju mööda Eestit ringi käia. Vilde klubis olid minu juhtimisel ka ansamblid, mida nii suur edu vast ei saatnud, aga ansambel Brio oli 1984. aastal maakonnas ikka kolme parima hulgas. Ise mängisin ansamblites põhiliselt trombooni, sel ajal suhteliselt algelist havai kitarri, klahvpille ka. Minu elu kulgeski nii, et päeval käisin matustel puhkpillimängijate koosseisus, õhtul olin tantsuorkestris juubelitel ja pulmades. Kui kolhoosirahval olid kiired põllutööd käsil, saadeti mindki traktoristina-kombainerina kolhoosipõllule.”

Metsamajandis dirigenditööd tehes tehti Rohumetsale aga ettepanek hakata Viitnal tööle metsavahina. Mees võttis pakkumise vastu, haris end metsandusalal Sagadis ja Luual.

“Matuste juurde sattusin tänu puhkpillile,” räägib Rohumets oma praegusest tööst. “Kuna puhkpilli enam ei tahetud, võtsin süntesaatori ning hakkasin sellega matustel muusikuna käima ja laulma. Nüüd läheb üheteistkümnes aasta omaette matusebüroona tegutsedes. Kusjuures tegelen lahkunuga surmast kuni matusetalituseni.”

Rohumets ütleb, et surnukehaga tegelemine, pesemine ja riietamine, talle enam raske ei ole, aga keerulisemad on lood ümbritseva leinameeleoluga toimetulemisel. “Kahtlemata inimeste lein ja südamevalu teevad kõige rohkem mulle psüühiliselt haiget,” tunnistab matusekorraldaja.. “Aga püüan ka omastele seda sisendada, et surm on paratamatu, ja kui inimene on surnud, siis sellega tuleb leppida. Ei aita ahastamine seal. Kurbus ja lein on loomulik. Ahastuse all ma mõtlen seda, kui mõni inimene süüdistab: “Miks sa jätsid mind üksi? Miks sa surid ära?” Minu meelest niimoodi ei tohi.”

Mees usub, et on oma töö mõjul hakanud elusse tõsisemalt suhtuma. “Inimeste mõistmist on tulnud väga palju juurde. On selge, et üks inimene on teisest erinev nii oma mõtlemise kui suhtumise poolest. Kindlasti jääb mulle mõnes mõttes ka seda leinameeleolu külge. Võib öelda, et olen seoses matustega muutunud mõnevõrra tõsisemaks,” lausub ta. “Mind ei aja iga nali naerma. Peab hea nali olema, kui ma naerma hakkan. Samas arvan, et suudan ka rasketel hetkedel säilitada oma seesmise tasakaalu.”

Küsin Rohumetsa käest, kuis ja kust ta siis oma tööks nõnda vajalikku emotsionaalset jõudu leiab. “Jõudu annab vast see, kui tunnen, et olen inimestele vajalik. Klientide tänutunne annab jõudu,” vastab matusekorraldaja. “Ma ei tunne, et ma otseselt tööd teen, tegelen sellega, mis on minu kutsumus ja mida ma oskan ja suudan. Sellist tunnet ei ole, et kui ma hommikul tööle lähen, lähen matusetalitust läbi viima. Kui on matus möödas, siis tegelen oma asjadega. Eks oluline ongi, et töö peab olema selline, mis ka sulle endale rahuldust pakub.”

Siiski räägib Rohumets sellest, et puhkeaega on tal raske leida. Matusekorraldaja on väljakutseks valmis peaaegu 24 tundi ööpäevas. Puhkusetundidel armastab ta abikaasaga mööda kodumaad retkelda. Igal aastal katsuvad nad aga ka Eestist ära, mõnele soojale maale sõita. Siis saab vähemalt kindel olla, et ükskõik kuhu matusetalitajat ei vajataks, on distants selline, mis puhkuse ajal tööleruttamise välistab.

Rohumets keeldub end ilmalikuks matjaks nimetamast, kuigi möönab, et rahvasuus ta ametit nõnda kutsutakse. “Varemalt, kui matusetalitusi tegid sagedasti partorgid või parteikomitee töötajad, siis nemad ei tohtinud kristluse mõtteteri oma kõnes üldse puutuda. Nii põhines nende kõne suures osas inimese kui töörügaja ülistamisel. Paljuski määrab kristliku matuse olemuse kolm peotäit mulda, mis antakse usus ja lootuses, et surm ei ole kõige lõpp ...”

Oma matusetalitusi kutsub Rohumets kristlikuks hüvastijätuks. “Mina olen ise kristlane, ristitud ja leeris käinud. Minu talitus on põhimõttelt ka kristlike kommete järgi. Minu matusetalitus põhineb lahkunuga hüvastijätmisel ja suhtumisel tänutundega tema elutöösse. Mille poolest ta erineb kirik­likust matusest? Erinevus on selles, et kiriklikul matusel on kõige olulisem pöördumine Jumala poole.”

Aga mida peab mees, kes elanud nii paljudes paikades, olnud ametis bändimehest matusetalitajani, õpetajast metsavahini, kümnekordne isa ja viieteistkümnekordne vanaisa, oma kutsumuseks? Vastus ei viibi. Kutsumus on kindlasti muusika.

“Kahtlemata jääb minu lemmikmuusika sinna 1970.-1980. aastatesse,” ütleb Rohumets. “Meie laulukuulsuste Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Tarmo Pihlapi laule sai omal ajal ise kitarri saatel õpitud ja lauldud. Tänaseni on need meeles ja meeldivad kuulda.”

Korraga märkan, et kogu me vestluse ajal on matusebüroos kõlanud muusika. Tasane, nukker, rahulik meloodia. Pealetükkimatu lahkumismuusika. Kogu aeg vaikselt olemas olles. Aare Rohumetsa tööpäevade lahutamatu saatja, ühtlasi ta kutsumuse kandja. Mõistan, et see vist ongi ruumis valitseva igavikulisuse illusiooni tekitaja.