Lahemaa sigadused ja pornograafia

Lahemaale mittesobivad ehitised, mis ei vasta rahvuspargi nõuetele.

FOTO: Leele Välja

Lahemaale kerkib igal hooajal hooneid, mida arhitektid nimetavad kolemajadeks. Hoolimata seatud piirangutest ehitatakse maju valesti, mis tekitab elanikele meelehärmi, samas tunduvad kehtestatud nõuded kohalikele vahel ka veidi tarbetutena.

Möödunud teisipäeval oli Viinistu kunstimuuseumi territooriumil asuvasse kabelisse kogunenud veidi vähem kui sada inimest (kohalikud, ametnikud, arhitektid), et kuulata seminari ja rääkida kaasa mõttekojas “Uus arhitektuur Lahemaa vanades külades”.

Lahemaa rahvuspark loodi 1971. aastal ning sellest ajast on kogu territoorium looduskaitse all, mistõttu on rahvuspargis ette nähtud teatud kitsendused, mis kehtivad ka majaehitajatele. Näiteks on määratletud majaaluse pinna suurus, katuseharja kõrgus, soovitatavad värvid jm. Sellest hoolimata ollakse hädas inimestega, kes reegleist kinni ei pea. Näiteks tõi Karepa küla elanik Katrin Luke välja, et Lahemaale tulevad ehitama jõukad linnainimesed, kes kohalikust elust ja olust ei tea midagi ning ei vaevugi uurima. Samas ütles arhitekt Jaan Tiidemann, et ka kohalikud suudavad sobimatute üllitistega hakkama saada, kuna vaadatakse klantsajakirju ning järgitakse neis nähtut.

Kohalikud pakkusid piirangutest teavitamise ühe võimaliku variandina välja arhitektuuri- või ehitusteemalised loengud ja koolitused, mida korraldada. Selgus, et koolitusi tehakse, aga neile jõuavadki üksnes aktiivsed elanikud, kes on asjast huvitatud. Merike Lang Eesti Vabaõhumuuseumist aga leidis, et täiskasvanuid on hilja koolitada, tuleks pingutada selle nimel, et pärandiõpe viidaks koolidesse.

Kuid probleemid ulatuvad kaugemale. Nii rääkis Lahemaal elav kunstnik Kalju Kivi, kuidas ta on mõtisklenud, mida Lahemaa rahvuspark üritab väärtustada. Ta tõi näite, kuidas noor pere tahtis vetsu teha, kuid neile seati piirangud: miljööväärtus. “Ühel hetkel tahetakse, et siia tullakse, kuid piirangute tõttu ei tule siia uusi elanikke,” oli Kivi nõutu, kuigi leidis, et mingisuguseid nõudeid on siiski vaja. Ka arhitekt Jaan Tiidemanni arvates peaks rahvuspark mõtlema, kuidas Lahemaale elu ja rohkem elanikke tuua.

Konkreetse näite tõi Viinistus elav Jaan Manitski, kelle arvates võiks Viinistu ja Turbuneeme küla vahelise võsa maha võtta ja taastada endised rannaniidud, ehk et rannaääre võlu ei peitu ainult külades, vaid ka looduses. Et ei mõeldaks üksnes majade arhitektuurile, vaid ka maastikuarhitektuurile. Manitski rääkis, kuidas soovis vanu kraave taastada, korrastada, kuid Lahemaalt jäi luba saamata. “Saan aru, mingit liiki loomad olid seal,” oli Manitski mõistev, samas siiski veidi segaduses, et mis siis kehtib, kui Lahemaa üheks eesmärgiks on taastada, säilitada, arendada.

Lahemaa rahvusparki esindav Ave Paulus ütles seepeale, et alati sõltub konkreetsetest väärtustest, mida on vaja säilitada, ning lisas, et toetusmeetmed on arutlusel, ka nimetatud külade vahel võsa mahavõtmiseks.

Lahemaal elav Rein Kiis, kes on ühtlasi Kuusalu valla ametnik, märkis, kuidas ta puutub kokku elanikega, kes on Lahemaa vastu, sest nendega kõneldakse peamiselt keeldude keeles. “Nüüd räägime jälle piirangutest, aga peaks rääkima hoopis võimalustest,” sõnas Kiis. “Meil ei ole enam Lahemaad kui tervikut, on reservaadid, sihtkaitsevööndid,” lisas ta.

Keelustamisest hoolimata tehakse seal igasuviseid kriminaalseid tegusid, ütles Vihulas elav meesterahvas. Manitski täiendas teda, et kui paadiga mööda mereäärt sõita, saab näha Lahemaa pornograafiat, mis autotee pealt välja ei paistagi.

“Nii nagu igas vanalinnas on hruštšovka, on igas arhitektuurilise väärtusega paigas kollane freespalkidest maja,” tõi võrdluse Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Leele Välja. Ta ütles, et näiteks Vergi küla võib nimetada arhitektuurse kaose teemapargiks. “Kui tahetakse ehitada suuri asju, tuleb valida piirkond, kus piiranguid pole, mitte arvata, et reeglid tuleks ehitaja järgi ümber teha,” sõnas Välja.

Samas leidis arhitekt Raul Vaiksoo, et kui reeglid jäigalt kehtestada, võivad kõik majad ühesugused tulla.

Asjaolu, mis võiks kõigi osaliste arvates Lahemaa päästa, oleks, kui moodustataks ühtne arhitektide kogu või määrataks üks kindel arhitekt. Tuli välja, et viimasel ajal on projekteerimise õigus liiga paljudel ning seetõttu ka taseme langus.

Arhitekt Kalle Vellevoog nõustus eelöelduga ning lisas, et seda aitaks parandada erialane kvalifikatsioon. Praegu projekteerivad iseseisvalt juba bakalaureusekraadiga noored arhitektid, kuid tase ei tohiks jääda allapoole magistrikraadi. Selle peale tähendas Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik, et 200 aastat tagasi ehitatud majad ei ole koledad, seega ei saa probleem olla hariduses, vaid kultuuris.

Kui Lahemaal oleks üks arhitekt, kes kogu piirkonda hästi teaks ja tunneks, oleks olukord ehk kergemini hallatav. Teise variandina võiks piirkonnas elavad (või ka muud) arhitektid koonduda ja aeg-ajalt esitatud projektid üle vaadata ning nõu anda.

“Kõiki neid seadusi, määrusi ja eeskirju pole ju mõtet teha, kui me ei suuda neid järgida,” lõpetas Jaan Manitski pika mõttekäigu.

PIIRANGUD

 maht (ehitusalune pind ja räästa ja harja kõrgus)

 paigutus kinnistul

 hoonete arv kinnistul

 materjalikasutus

 vajadusel iseloomulikud detailid (nt verandad Käsmu ja Võsu peatänava ääres)

Allikas:Leele Välja, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

Tagasi üles