Füüsiline karistamine ja füüsiline sekkumine koolis

Pilt on illustratiivne. Foto: Egert Kamenik.

Need on kaks täiesti erineva tähendusega nähtust, mida juba pikemat aega püütakse samastada.

Ja kes soovib oma sõnumile kaalu juurde anda, nimetab igat õpilase puudutamist õpetaja poolt füüsiliseks vägivallaks või koguni peksmiseks.

Peksmine on ju ikka korduv löömine. Õpetajad ei ole peksuhimulised.

Siinkirjutaja 48 pedagoogiaasta jooksul ei ole minu koolis esinenud ühtki peksmisjuhtu.

On esinenud löömist. Kord andis teeneline õpetaja kõrvakiilu poisile, kes alandas tütarlapse väärikust.

Sekkumine, vajadusel ka füüsiline, on õpetajale kohustuslik. Mõnikord tuleb sundida ka lepituseks teineteisele kätt andma.

Praegu ei julge peaaegu ükski õpetaja seda teha, löögu poisid teineteisel kas või silm peast välja, sest kes soovib saada kuulsaks kui ahistaja või kui füüsilise karistuse rakendaja.

Moraalne vägivald

Enda kohta kinnitan, et olen füüsilise karistamise, iseenesest mõista ka peksmise põhimõtteline vastane.

Minu arvates ei sobi see kokku koo­li kui humaanse institutsiooni olemusega. Pean aga teatud juhtudel paratamatuks füüsilist sekkumist vägivalla tõkestamiseks.

Moraalse vägivalla tõkestamiseks pean ma naisõpetaja kõrvakiilu õpilasele, kes teda personaalselt solvab või ta väärikust alandab.

See ei käi mittepersonaalse rõvetsemise kohta. Ilmselt on ropendamine paljudele eestlastele meeldima hakanud.

Kui kodus niisugust sõnavara kasutatakse, kust lapski siis teistsuguse võtab.

Ta ei taipagi, et selles midagi taunitavat on. Teisiti ei oska ma ka raamatu "Musta pori näkku" üliedu seletada. Mina seda lugeda ei suuda.

Ühiskond peab tunnistama, et naisterahva solvamiseks ja ta au haavamiseks on palju viise.

Seetõttu peab tal olema õigus enda kaitseks kasutada ka üldiselt mitteaktsepteeritavaid vahendeid.

Üks neist on peenemalt öeldes kõrvakiil, rahvakeeli - vastu vahtimist andmine.

Minister Lukas on enam kui ühel korral õpetajate kaitseks sõnadega välja astunud, kuid see on just kui tühjas tünnis kolistamine.

Kuni valitsus või riigikogu ei ole kooli ja õpetajate turvamiseks mingeid otsuseid teinud, ei muutu midagi.

Prokurör lähtub sellest, missugused mälestused tal oma kooliajast on ja kuidas ta üldse suhtub õpetajatesse.

Üks määrab ühiskasuliku töö, teine lõpetab menetluse, kuna "ohver" provotseeris.

Niisiis, õpetajal peab olema õigus füüsiliselt sekkuda nii kehalise kui moraalse vägivalla tõkestamiseks.

See õigus on praegu ainult politseil. Tema võib päti näoli porisse paisata ja käed raudu pan­na.

Et pätihakatistest koolis elus päris pätte ei saaks, peab koolil olema õigus ja koguni kohustus seda takistada.

Kuni õpetaja ja kooli õigusetu olukord kestab ja tükk aega pärast sedagi, ei ole lootustki, et noored kooli kipuvad ja sinna jäävad.

Valguskiirekene Paide ühisgümnaasiumi näitel juba välgatas. Ehk saab sellest pretsedent.

Praegu on teravalt päevakorral Kajamaa ja Põlula kooli sündmused. Viimane eriti Lääne-Virumaal.

Asjaolud Põlulas olid tegelikult väga lihtsad.

Mitte jääda peksupoisteks

Siin ei ole tegemist ei füüsilise karistamise ega füüsilise sekkumisega, vaid lihtlabase reflektoorse reaktsiooniga.

Loomariigis, kust inimenegi põlvneb, kehtib käitumisreegel: ohu või rünnaku korral põgene või ründa vastu.

See reegel on ka meie alateadvuses säilinud, kuid inimese puhul rakendub harva, sest tal on teadvus (mõistus).

Teadvus lahendab probleemid palju paremini ja paindlikumalt.

Teatud olukordades: ehmatuse, terava valu, jubeda sündmuse nägemise või mõne muu tugeva äkilise ärrituse korral reageerib alateadvus kiiremini kui teadvus. Tõenäoliselt Põlulas nii juhtuski.

Olen ka ise kord kaasale tagasikätt virutanud, kui istusin sügavalt mõtetes ja ta selja tagant märkamatult lähenedes mu õlgadest tugevasti kinni haaras.

Mitu päeva hiljem tuli kooli sotsiaalpedagoog haiguslehelt, sai asjast teada ja siis läks transvaal lahti, kuni TV 3ni välja.

Sotsiaalpedagoogist saan ma aru, tema tahab vahendeid valimata direktoriks saada. Ta on seda üritanud haridusosakonna andmeil Kiltsis, Vastal, Kundas ja Põlulas, kuid pole õnnestunud.

Tal on vähemalt motiiv olemas. Aga õpetajaid toetama ning kaitsma kutsutud ja seatud organisatsiooni, Haridustöötajate Liidu esimehe Sven Rondiku esinemine TV 3 "Seitsmestes uudistes" on seletamatu.

Ründas ta ju tegelikku olukorda selgitamata teravas toonis õpetajat ja kooli, kiites takka diktori iga mõtteavaldust.

Samuti nõudis härra Rondik avalikult direktori tagasiastumist, kuigi direktor oli teinud kõik, mis selles olukorras vajalik.

Kui Rondik soovib, et teda veel edaspidigi ametiühingu esimehena respekteeritaks, peab ta nähtavasti oma esinemist TV 3s avalikult selgitama ja teatama, kuidas ta kavatseb korvata selle kahju, mida ta tegi õpetajale, Põlula koolile ja haridustöötajatele üldse.

Kahju on igatahes suur, kui vähemalt osa algorganisatsioone kavatseb arupärimise esitada.

Ometi ei saa ka direktor end süüst puhtaks pesta.

Ükskõik mis koolis toimub või toimumata jääb, ei saa direktor kunagi öelda, et see teda ei puuduta.

Praegusel juhul on direktori viga selles, et ta ei uurinud põhjalikult sotsiaalpedagoogi kohta taotleva isiku tausta enne tööle võtmist.

Rägavere vallavolikogu, vallavalitsuse, kooli hoolekogu ja maavalitsuse ühiskomisjon soovis tekkinud sasipuntra üksipulgi lahti arutada.

Täielikult see ei õnnestunud, sotsiaalpedagoog ei ilmunud kohale, tema ajab asju ministriga.

Ühes aga jõuti konsensusele - tegemist oli õnnetusjuhtumiga.

Kutsun õpetajaid ja eriti direktoreid üles kooli kitsaskohtade üle oma mõtteid avaldama.

Kui me seda ei tee, siis toimub koolide allakäik meie vaikival nõusolekul ja peksupoisteks jääme me ise.