Purjus Kunda noored jäid silmuvargusega vahele

Karepal Selja jõel on kaluritel iga-aastane mure silmumaiaste pättidega. kes varastavad kalu ja lõhuvad püügivahendeid. Kohalik rannakalur Fred Kaasik lubas, et kalurid valvavad torbikuid edasi. Foto: Meelis Meilbaum

Rannakalurid on hädas pättidega, kes jões nende silmupüüdmise torbikuid lõhuvad ja kalad minema viivad. Ööl vastu esmaspäeva läks Karepal actioniks ja ühed noored purjus vargad nabiti kinni.

Rannarahvas teab, et kalavõrkude või kaldal seisvate paatide rüvetamine on kõige suurem pühaduseteotus. Omal ajal seoti võrgust kalu varastama läinud inimene kinni, viidi lõuast saadik vette ja lasti merel tema saatuse üle otsustada.

Nüüdki ei jää muud üle, kui omakohtu korras asja kallale asuda, sest politseil jääb nende juhtumitega tegelemiseks jõudu väheks – on palju suuremaid kuritegusid, mida lahendada.

“Kalamehelt võetakse paar kilo silmu ja lõhutakse mõni torbik, kes selle peale ikka liigutama hakkab, aga meie jaoks on see ka kahjum,” laiutab üks varaste ohvriks langenud silmupüüdja Karepal Selja jõe ääres käsi.

Põline rannakalur Fred Kaasik räägib, et silmuvargad on igaaastane nuhtlus, kuid seekord tegutsevad pätid eriti agaralt.

Ta lööb lahti oma kalapüüdmispäeviku ja loeb sealt kokku, kui mitu “v”-d saab. “V” tähendab vargust. Kuu aja peale tuleb neid seitse.

Kuid viimased korrad mindi veel edasi – lõhuti ka torbikud, mis maksavad umbes 15 eurot tükk. Kuritööks kasutatud kirves vedeleb siiamaani silla peal tee ääres.

Kohalikud mehed ei pidanud enam varaste ülbusele vastu, nad panid seljad kokku ja organiseerisid niinimetatud kodanikualgatuse korras varitsuse. Mitu ööd on kordamööda passitud, kuid seni ei näkanud. Kui mõni öö vahele jäi, olid rüüstajad jälle kohal.

Ööl vastu üleeilset, umbes kella ühe ajal, saadigi ühele bandele peale. Tegemist oli Kundast pärit kolme purjus noormehe ja ühe neiuga, kes olid Karepal sõbra juures kärakat võtnud ning siis taskulambi valgel noa ja kirvega silla alla kalade kallale läinud.

“Eks nad peavad nüüd oma teod heastama, panevad torbikud tagasi, lipud tagasi, kui vaja, hakkavad ise valvama ka,” ei anna ohvriks langenud kalamees neile armu, “ja on siin nii kaua galeeriorjadeks, kui kahju tasa tehtud!”

Ta lisas, et noored olid vahele jäädes olnud üpris hirmul. Varastest jäi isegi vahtralehega bemm maha, rehv tühi, see seisis veel esmaspäeval Karepa endise kaupluse ees.

“Kala on ju kuum kaup, aga kui ise ei oska ja ei taha, siis saab nii ka,” ironiseerib Fred Kaasik, kes piirkonna omaaegse piirivalveülemana on salaküttidega küll ja küll puid-maid jaganud.

Samas pole ju sugugi selge, kas needsamad noored on kõik need korrad vargil käinud. Pigem mitte.

Silmu lubatakse püüda alates 1. juulist, kuid juba vanast ajast teatakse, et parima pala saab sellest hõrgust gurmeekalast alates nendest kuudest, kus on sees “r”-täht, ehk siis september, oktoober, november.

Kahjuks nõutakse silmutorbikute tähistamist lippudega, mis tõmbab eriti hästi vargaid ligi. “Kui vesi on kõrge, siis nad ei leiakski üles,” ütleb Kaasik.

Kokku on Selja jõel selles piirkonnas lubatud panna 300 torbikut, lubasid antakse aga järjepidevuse alusel. Nõudlus on nii suur, et järjekorrad on ukse taga. Mõni mees ei saagi kala müüa, sest kõik kulub endale ja sugulastele ära. Värske silmu ­kilohind on praegu umbes 6 ­eurot.

Kohalikud kalamehed annavad aga avalikkusele kindla signaali – nad valvavad edasi. Ja kui keegi näeb kahtlast tegutsemist, palutakse tal sellest kohe teatada meiliaadressil [e-mail]. Varasteni viiva info eest saab ka vaevatasu.