Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/15/5048197t1h8863.jpg)
/nginx/o/2012/09/19/1328922t1h5a19.jpg)
Õiglase kaubanduse klubi eestvedaja Jaanus Välja on täheldanud, et paljud inimesed on nõus raha välja käima kalli brändi eest, samas kui õiglase kaubanduse eetiline aspekt justkui ei ole õigustatud, et rohkem maksta.
Taasiseseisvumispäeval Rakvere kirikupargis peetud ökopäeva programmis oli suur osa õiglase kaubanduse teemal, seda käsitlesid Helle Lihti peetud jutlus, fotonäitus, filmiprogramm, kohvik. Kuidas see toimis?
Õiglase kaubanduse klubi mõte on viia teadmine õiglasest kaubandusest inimesteni. Selleks püüame kaasata kohalikku kogukonda, viia kokku kohalikud inimesed ja kogukonna potentsiaalsed vabatahtlikud. Oluline, et see teadmine areneks ja kinnistuks inimestele meelepäraste tegevuste kaudu. Pelgalt reklaam või kellegi anonüümne jutt ei anna tulemust. Püüdsime tuua kokku inimesed, kes seda teemat läbi oma tegevuste võiks ise kanda – et nad valmistaksid ette kultuuriprogrammi, teeksid küpsetisi, korraldaks näituse jne.
Kolmainu kogudus oli kohvikut organiseerides väga tubli. Ettevõtjate käest sai neile hangitud õiglase kaubanduse suhkur, kakao ja riis, mida nad toitude valmistamisel kasutasid. See töötas väga hästi. Koguduse ansambel oli valmis ära õppima aafrikapärase laulu koos trummisaatega. Kohalik kunstikool meisterdas üritust silmas pidades juba suvel maske. Üllatusena puudutas välijumalateenistusel peetud jutlus õiglase kaubanduse teemat päris põhjalikult. Niisuguseid üritusi oleme korraldanud Räpinas ja Mustvees. Seekordne üritus Rakveres haaras senisest laiema inimeste ringi. Õiglase kaubanduse klubi tegevust toetab välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.
Enamik toidust, mida sööme, tuleb Euroopa Liidust. Eestis justkui ei ole teravaid õiglase-mitteõiglase kaubanduse küsimusi.
Õiglase kaubanduse mõiste tähendab arenenud riikide – EL, USA, Kanada, Jaapan, Austraalia jt – suhteid arengumaade tootjatega. Seega käib jutt enamasti sellistest põllumajandussaadustest, mis nendes riikides ei kasva.
Eestis on nendeks kohv, tee, kakao, suhkur, puuviljad, puuvill, lilled, vein. Praegu on Eestis saada üle 300 toote, aga õiglase kaubanduse süsteemis on neid artikleid kordades rohkem, Soomes müüakse näiteks üle 1600 toote. Neist kahtlemata kõige suurema mahuga on kohv. Kokku on Fairtrade’i sertifitseerimissüsteemis välja töötatud standardid enam kui 6000 tootele.
Eestisse tuli õiglane kaubandus aastal 2007. Kuivõrd on nende toodete tarbimine aja jooksul kasvanud?
Kindlasti on teadlikkus aastate jooksul kasvanud. Fairtrade’i toodete käivegi läheneb juba miljonile eurole aastas.
Olen veendunud, et tulevikus ongi eetilistele põhimõtetele vastav toode tavaline. Need, mis sellele ei vasta, mille puhul tootjad üritavad kellegi ebaõiglase ärakasutamisega kasumit teenida, muutuvad nišitoodeteks.
Arvate, et nõnda juhtub?
Jah, varem või hiljem. Maailmas on näiteks üle 1100 õiglase kaubanduse linna. Paljud omavalitsused on otsustanud, et toetavad õiglast kaubandust, ning oma ametiasutustes kasutavad ainult Fairtrade’i märgiga tooteid: koosolekul, kohvipausidel, puhvetis jm. Juba avalike hangete tingimustesse on sisse kirjutatud eetilised nõudmised toodete tarneahela osas.
Selliseid linnu, kus kodanike survel või linnavalituse enda soovil on seda teed mindud, on maailmas päris palju. London on üks maailma suuremaid õiglase kaubanduse linnu. Seal tänavu toimunud olümpiamängud olid ajaloos esimesed, kus kasutati ametlikus toitlustamises õiglase kaubanduse sertifitseeritud kohvi, teed, kakaod, suhkrut, šokolaadi, banaane, apelsine ja veini.
On ettevõtteid, kes ainult õiglase kaubanduse tooraineid oma toodetes kasutavadki ning kelle ärimudel ongi nendele üles ehitatud. Ka paljud tuntud ettevõtted on kinnitanud, et võtavad peagi kasutusele vaid sertifitseeritud tooraine – Põhjamaade suurimaid šokolaaditootjaid Fazer on teatanud, et aastast 2017 kasutab ainult sertifitseeritud kakaod, Löfbergs Lila, et juba 2016. aastal on kõik nende kohvid sertifitseeritud. Kui ettevõtjate vastutustundlikkus tõuseb ja tarbijate vastumeelsus ebaeetilisuse vastu samuti, siis eelistatakse õiglase kaubanduse tooteid.
Millal mõni Eesti omavalitsus võiks olla sealmaal, et on õiglase kaubanduse linn või vald?
See võib olla paari aasta küsimus. Olen suhelnud päris mitme linna ametnikega. Otsest valmidust üleminekuks ei ole, aga selles nähakse võimalust. Kõigi jaoks on suurimaks takistuseks vastava otsuse tegemine ning eelarvest vahendite leidmine. Üritan rauda kuumana hoida ja loodan, et mõni omavalitsus sellise otsuse siiski teeb.
Kas kaalukeeleks on maine või asja eetiline külg?
Nii ühte kui teist. Sageli on see mainekujunduse küsimus, tihti kombinatsioonis oma tõekspidamiste ellurakendamisega. Tegelikult ei taha ju keegi olla ebaõiglane, keegi ei taha olla ebaeetiline. Sageli pole aga piisavalt teadmisi ja vastavat teavet, et õigeid otsuseid teha.
Eestis saab sageli määravaks hind. Paljud õiglase kaubanduse tooted on kallimad, aga sugugi mitte kõik. On päris palju õiglase kaubanduse tooteid, mis on tavatoodetega samas hinnaklassis. Nii et hästi läbimõeldult ei pruugi õiglase kaubanduse toodete eelistamine kulutusi oluliselt suurendada.
Nii et õiglase kaubanduse tooted on enamasti keskmises hinnaklassis?
Inimesed tõrguvad seda mõtet ligi laskmast, sest nad on kuulnud, et õiglase kaubanduse tooted on kallid ja neid saavad endale lubada ainult rikkad inimesed. Ühtpidi on see mõistetav, sest Eestis on mõnedel inimestel väga väike sissetulek.
Aga rõhutan seda, et õiglase kaubanduse tooted ei ole meie põhitoidus. Ka väikese sissetulekuga inimene saab oma ostuvalikuid eetiliselt kaalutleda, kui ta seda tahab. Need tooted on ikkagi väga väike osa meie ostukorvist. Teine aspekt on see, et inimesed kulutavad oma raha sageli põhjendamatult kallite asjade peale – brändirõivad, mobiiltelefonid, ehted, autod jpm. Kalli brändi eest on paljud inimesed nõus raha välja käima, samas kui õiglase kaubanduse eetiline aspekt justkui ei ole õigustatud, et rohkem maksta.
Toon näiteks kohvi hinna. Minu arvutus näitas, et tassi kohvi tegemiseks kulub odavamate kohvide puhul 7 senti, kallimate puhul kuni 20 senti – jutt on supermarketites müüdavatest tavahinnaga kohvidest. Ka õiglase kaubanduse kohvid jäävad samasse hinnaklassi: nii 7–20 senti tassi kohta. Nii et inimesel on võimalus valida. Hind sõltub enamasti sellest, kas tegu on ökokohviga või mitte. On õiglase kaubanduse tooteid, mis on paraku kallimad juba nende toorme, nt puuvill, kakao, kasvatamise tõttu. Samas on puuvillatoodetega ka nii, et võime osta saunalina, mis maksab 6 eurot, 22 euro eest aga õiglase kaubanduse saunalina. Osta saab 22 euroga mõnest kaubamajast ka brändi-saunalina, mis ei ole õiglase kaubanduse puuvillast tehtud. Puuvill, mis tänu õiglasele kaubandusele selle kasvatajale inimväärse elu tagab, on kahtlemata keskkonnasäästlikum ja puhtam ning igal juhul tervislikum kasutada kui kemikaalidega töödeldud ja pestitsiididega pritsitud puuvillast toode.
Kas siis kohv või mõni muu toode, millel pole Fairtrade’i märki, on toodetud keskkonda saastades ja lapstööjõudu kasutades?
Ühegi toote kohta ei saa seda kindlalt väita. Kui aga tootel ei ole ühtegi vastupidist tõendavat sertifikaati, siis me ei saa olla kindlad, et see nii ei ole.
Õiglase kaubanduse märk garanteerib, et ei ole kasutatud lapstööjõudu ja tootjad on saanud õiglast hinda ning nad on järginud keskkonnanõudeid.
Õiglane kaubandus toetab arengumaade tootjaid. Samas töötavad Eestis paljud tootjad samuti palehigis ning saavad sageli töö ja toote eest madalat hinda.
Et tuleks osta kohalikke tooteid, on teine levinud vastuargument. Jah, muidugi tuleks! Aga kui me räägime õiglase kaubanduse toodetest, siis need enamasti Eestis ei kasva – tee, kohv, kakao jne. Paraku oleme harjunud neid tarbima, ja miks siis mitte nüüd, kui teame nende toodete tagamaid, eelistada õiglase kaubanduse tooteid.
Mis aga puutub Eesti tootjate probleemidesse, siis paraku paljude siinsete probleemide põhjused on hoopis kaugemal ja nende lahendamisega tuleb tegeleda laiemalt. Kaubandussuhted maailmas teenivad alati kellegi huve ja neid kujundavad inimesed, kelle võimuses see on.
Õiglase kaubanduse vajadus tekkiski sellest, et vabakaubandust reguleeritakse suurriikide ja korporatsioonide huvide, mitte arengumaade vajaduste järgi. Õiglane kaubandus on alternatiivne kodanikualgatus, mis ei jaga toetusi, vaid aitab arengumaade inimestel oma tööga elatist teenida.
Niisuguseid algatusi on ka Eestis meie oma tootjate huvides – toidukogukonnad, mahevõrgustikud ... Aga see on juba teine teema.