Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/14/133207t1h67c1.jpg)
Nii ta on, et sattunud kord jutusoonele, siis muudkui tahaks pajatada. Ja nii võib-olla ma eksin, aga tundub, et veits vanema inimese pajatused polegi muud kui üks lõpmatu jutt sellest, mis oli, on ja võiks sutsu teisiti olla ja tulla.
Enamasti kipub arutelu ses plaanis piirduma inimeste eluolu ja käitumisega, kusjuures normivälised hoiakud ja olemised pakuvad nii-öelda normaalsetele ehk tavalistele jutuvärki, et hoia ja keela.
Sedapuhku lubage aga meenutada Koolimäelt seda, mis looma- ja linnuriigist iseäralik tundus ning mida vahest nii väga ette ei tule.
Sookured jätaksin seekord meenutustest peaaegu välja, põhjuseks vist isegi see, et sel suvel telekast vaadatud Rein Marani selleteemaline film aastast 1982 tundus täieliku imeasjana, sest nüüd, vastupidi tollasele olukorrale, on kõik paigad, mis noile suurlindudele sobivad, neid ka paksult täis. Vaat siis, mida aeg võib korda saata. Ja ega aeg ole vanaisa rikkis uur, et veel paar korda tiks-tiks, ja lugu läbi.
Omaette lugu oli Koolimäel sauna taga kohata haavikuemandat ehk valgejänest. Maikuu keskpaiku see juhtus ning silma hakkas too pikkkõrv-lõhkimokk just valgest talvekasukast järele jäänud lapikeste poolest kõrvaotstel ja sabatopsul. Ütlete, et hoopis halljänes oli. No ei tea – eks uurige ise iseenda tarkuse varasalvest ja tarkade raamatute kaudu järele.
Igatahes ei liigutanud me kumbki tollel kohtumisel, nii kella kuue paiku hommikul, kulmugi. Kuni ta ükskord end laisalt kepsates minema asutas.
Üleeelmisel suvel trehvasin randa viiva rajakese ääres roostikust väljunud kährikut. Veel paar sammu astus, kui mu pilk tal juba pidama jäi. Siis jäi seisma ja vahtis mind. Teineteist küllalt seiranud, pöörasime kumbki otsa ümber.
Kes teab – vahest oleks minu puhul olnud normipärane midagi hõigata, käsi plaksutada või lihtsalt suurest rõõmust, avastusest või kohkumisest korraks õhku hüpata. Kährik oleks padavai plehku pannud. Kõik oleks, nagu peab.
Sel suvel veendusin lõplikult, et kui seal Koolimäel jagub rähne nagu linnas varblasi, siis vist peabki nii olema. Päevast päeva, varavalgest kuutõusu hakuni kostis kirjurähnide kopsimist ja valju tiuksumist, ilmast ilma oli neid puult puule vuristamas. Aga musträhni silmasin vaid tunamullu. No ja ka tänavu, umbes samal ajal, kui kaks rebasekutsikat veidi enne Võsut teeserval madistasid, nii et me mammiga pidime rattaile natuke pidurit näitama.
Rebaseid patrullib nii roostikus kui uitab metsas, samuti võib ehk killuke haleda harulduse sekka arvata mullu augustis sealsamas Koolimäe õuel meite ajutise suvekodu köögi akna alla sattunud kitsekese. Aga siis jälle sündis sihuke asi, et kõikse tavalisem kirjurähn läks keset päeva lolliks – kukkus majaotsa kui segane haamerdama. Mets kajas kui sepikoda.
Tänavu kevadel, olge lahked, võttis üks tihasepaar nõuks hakata pesa meite suvila gaasikappi ehitama. No on seal sihuke metallist kapp, kuus ballooni sees, kapi otsaseinas kolm parajasti sihukest mõõtu auku, kust tihane sisse-välja mahub. Milleks nood augud ja mis see linnuke oma aruga rehkendas – mine võta kinni.
Natuke ka suurematest metsaasukatest. Tegude poolest esireas on Koolimäelgi metssead. Mistõttu üle tee naaber Enn loobus kartulikasvatamisest. “Kurat, nad võtavad maa nii puhtaks, et teevad veel järelnoppimistki. No mida ma ja kelle jaoks maha panen?”
Siis ka karust räägitakse siin legende ning aasta tagasi suvel nägin ma metsaotti otse bussiaknast. Aga kes seda usub. Isegi, kui lisada, et seal, enne Vihulat veidi, ta lahvat-lahvat luhaservalt metsa traavis. Ja misasja ma seal bussis siis pidin lõugama, et näe, karu – bussilistel veel silmad poolenisti unerähmas ja tuju argipäeva toimetuste eel mitte vist roosiline.
Tänavu seenesessiooni aegu mõtlesin välja, kuidas sutsu seenehullu kaasat metsast välja peletada: “Näe, uss raisk – tule vaata, kui ei usu!”
Aga rästikut olen ma selle kolme aasta suviti seal Koolimäel näinud samuti korra. Nagu toda Vihula karugi.