Andres Jaadla: Pisike poiss jalgrattal

Andres Jaadla.

FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Räägime, et ajad on rasked. Võib ju küsida, kas võiks ja tohikski sellisel ajal unistada millestki ilusast, viia ellu mõne kaugemale ulatuva mõtte või soovunelma.


Või on siiski just nüüd see õige aeg teha negatiivsusest kisendavas ühiskonnas midagi lihtsat ja ilusat?

Midagi sellist, millest kõik aru saavad ja rõõmu tunnevad.

Kahtlemata on meil kõigil olnud üks kaunimaid aegu lapsepõlv. Aeg, mil elu oli turvaline isa ja ema hoole ning kaitse all.

Ma usun, et igaühel on mälestus oma esimesest jalgrattast.

Mäletame, kui väga me seda tahtsime.

Meeles on esimene sõit, esimesed kukkumised ning rõõm sellest, kui oli iseseisvalt pikemalt sadulas püsitud.

On teada ka linna aukodaniku Arvo Pärdi ilus lapsepõlvelugu, kuidas tulevane maailmahelilooja sõitis päevad läbi jalgrattaga ringiratast ümber elektriposti Rakvere turuplatsil - selleks, et ikka ja jälle kuulata posti külge kinnitatud valjuhääldist tulevat klassikalist muusikat.

Jalgrattal ja noorusel on oma seletamatu võlu ja tõmme.

Seda tunnet, kui on suudetud esimesed meetrid iseseisvalt sadulas püsida, ei suuda keegi meist õieti kirjeldada, aga selle läbielanuna teame, et see on eriline.

Emotsioon, mis lihtsalt on mälusopis olemas, saadab meid kogu elu.

Ma sõidan! Ehe, vabastav ja õilis tunne, et ollakse saavutanud võimatut, teinud midagi, mis lapsepõlvemaailma varem ei mahtunud.

Rakvere linn kavatseb välja kuulutada ideekonkursi skulptuuri "Poiss jalgrattal" rajamiseks linna keskväljakule.

Mida rajatav skulptuur peaks meile ütlema? On see noor muusikat kuulav Arvo Pärt jalgrattal? Või üks muusikuks kujunev noormees üldisemas mõttes?

Või kätkeb see endas ka jalgrattasõiduga kaasnevat sügavamat liikumisfilosoofiat - elus liigutakse vaid seni, kuni on jõudu vändata?

Vastus, mida näeme, on selline. See skulptuur on lugu.

Ühelt poolt Arvo Pärdi, muusika ja Rakvere linna ühine lugu.

Teiselt poolt on selle tähendus aga hoopis laiem.

Noormees on pühendunud - kes ta ka poleks ja kus maailma otsas ka ei elaks, ta on pühendunud muusikale või millelegi suurele, mis on hinges ja inimteadvusele tabamatu.

Post valjuhääldiga on tema võimalus, jalgratas vahend, koht ja tegevus on aga etapp protsessist, mis võiks kanda nime võimatu saavutamine ehk muusiku sünd.

Ehk kujuneb sellest skulptuurist sümbol, mis kujutab igavesti liikuvat, optimistlikku, nooruslikult reibast ja sihikindlat Rakvere linna?

Loodan, et igal juhul on tegemist linnapilti värskendava ja meeldejääva objektiga.

Ootame põnevusega, mida pakuvad kunstnikud.

Rakvere linna poolne soov on see, et skulptuur saaks 2010. aasta jooksul rajatud ja leiaks oma kindla koha meie linnaruumis.

Tagasi üles