Väike-Maarja seltsimaja pandi raamatusse

FOTO: Repro

Eelmisel nädalal Väike-Maarja seltsimaja saja aasta juubelile pühendatud konverentsil esitleti ühtlasi raamatut “Sajand seltsielu südames”.

Marju Metsmani, Elo Lutsepa ja Janek Kivi koostatud juubeliraamat tutvustab seltsimaja saamis- ja ajalugu. Raamatu väljaandja on Väike-Maarja Põllumeeste Selts.

Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi juhatus 1930. aastatel, esireas keskel toonane esimees Arnold Matlep.

FOTO: Väike-Maarja muuseum

Väljaande esimesed peatükid aitavad sisse elada sajanditagusesse aega, andes ülevaate põllumeeste seltside asutamisest, jutustades Eesti 20. sajandi arhitektuuri algusloo, vaadates tagasi Väike-Maarja kujunemisele, rõhutades ärksate koolmeistrite Märt Meose ja Jakob Liivi olulisust seltsimaja ehitamisel. Lisaks seltsimaja ehitusloo ja järgnevate aastakümnete kajastamisele saab raamatust lugeda intervjuusid majaga seotud inimestega ja mälestusi.

Raamatu koostajad märgivad, et sajandi seltsielu südameks olnud maja – Väike-Maarja seltsimaja – on ausammas esivanemate sihikindlusele, töökusele ja usaldusele, kandes endas paikkonna virget vaimu ja tugevat elujõudu. “Paikkonna kultuurilises kujunemisloos kandvat rolli mänginud teatrimaja ehitati esimese eestlastest koolimeistrite põlvkonna aktiivsel tegutsemisel. Ümbruskonna asutuste ja ühingute tegevusele avatud maja täidab oma eesmärki tänaseni,” rääkis Väike-Maarja muuseumi juhataja, üks raamatu koostajatest ning seltsimaja juubeliaasta ürituse toimkonna liige Marju Metsman. Ta meenutas, et seltsimaja juubeliraamatu koostamise käigus avanes lugu eriliste nurkade alt.

“Mitu huvitavat leidu postkaartide ja fotode näol, mille pöördel kirjutatakse seltsimajasse puutuvast, telefonikõne ja kohtumine Inge Tederiga, mis keris vaibana lahti maja jalutussaalis varem asunud kujur August Weizenbergi valmistatud rahvusliku ärkamisaja tegelaste büstide kinkija loo, valmistasid erilist rõõmu,” meenutas Metsman.

Väike-Maarja gümnaasiumi 135. aastapäeva tähistamise eel 2008. aastal tutvustas Eino Tomberg gümnaasiumi vilistlaskogus mõtet koguda kaante vahele seltsimaja kui läbi aja kooliga erakordselt tihedas seoses olnud maja lugu. Tema entusiastliku suhtumise toel liikus maja ajaloo koostamise mõte ka Väike-Maarja Põllumeeste Seltsis. Seltsimaja juubeliaasta saabudes oli kindel, et maja lugu saab kaante vahele.

Raamatu esmaesitlusel tänas Marju Metsman inimesi ning asutusi, kes raamatu sünnile kaasa aitasid, olgu siis vanade fotode või mälestuste jagamisega või kuidagi teisiti, samuti neid, kes aidanud alal hoida seltsitegevust.

Maja saamise lugu

Väike-Maarja seltsimaja, põllumeeste seltsi oma maja ehitamise mõtte algatajateks olid kooliõpetajad Jakob Liiv ja Märt Meos. Seni oli Väike-Maarja Põllumeeste Selts koos käinud Vao vallamajas, kuid sealsed ruumid hakkasid kitsaks jääma.

1911. aastal tuli Märt Meos välja mõttega ehitada oma maja, kus saaks pakkuda ruume nii kooridele kui näitemängu harrastajatele. Idee leidis kiiret poolehoidu ning peagi moodustati seltsimaja projekti komisjon. Tutvumas käidi juba tegutsevate seltsimajadega. Projekteerimine otsustati anda Fromhold Kangrole, kes oli nõus projekti tegema 50 rubla eest. Väike-Maarja seltsimajast, mis valmis 1912. aasta detsembris, tuli üks maapiirkondade moodsamaid ja suuremaid ehitisi.

Sõjaaeelsel ajal tegutses põllumeeste selts väga aktiivselt

Koduloolane Hanno Tamm tõi oma Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi ajalugu meenutavas ettekandes välja, et kui sõjaeelsel ajal oli Eestis Viljandimaal Kõo vallas kõige rohkem jalgrattaid, siis toonases Vao, praeguses Väike-Maarja vallas rehepeksu garnituure (traktor ja viljapeksumasin).

Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi (VPMS) kunagine esimees Arnold Matlep ostis rehepeksu garnituuri Tallinnast. “Hakkas sellega kodu poole tulema. Kui ta Loksale koju jõudis, oli enamik garnituuri maksumusest tasa. Sedavõrd efektiivne oli majandamine ning seda oli propageeritud ja õpetatud VPMSis juba 1896. aastast peale,” kõneles Tamm.

Esimene põllumeeste seltsi esimees oli Põdrangu mõisnik Alexander Harpe, 1911. aastal sai selts esimese eestlasest juhi, kelleks oli Loksa küla Jätiku talu peremees Willem Eichorn.

1934. aastast kuni seltsi tegevuse peatamiseni juhtis VPMSi Arnold Matlep Loksa külast, aktiivne ja edumeelne talupidaja. Tema 50 hektari suurune talu oli eeskujulikus korras, talus oli neli hobust ja 12 lüpsilehma. “Toodeti tärklist ja koos naabertalu peremehe Enn Lepikuga põletati lupja,” jutustas koduloolane ja praegune põllumeeste seltsi liige Hanno Tamm.

Tema hinnangul oli Matlepi tegevus eriti oluline kodukultuuri arendamisel. “Meie kodudes on säilinud palju pilte, kus peal tublid taluperenaised-kursuslased põlledega, keskel väärikas Väike-Maarja põllumeeste seltsi esimees Arnold Matlep,” lausus Hanno Tamm. Matlep hukkus stalinlikus koonduslaagris 1954. aastal. Kuni 1940. aastani juhtis VPMSi kokku üheksa meest. Põllumeeste seltsi tegevus oli laiahaardeline ja edukas.

“Eesti vabariigi tingimustes tõusis liikmete arv, oli auasi olla seltsi liige ja osaleda selle töös,” märkis Hanno Tamm.

Näituste korraldamine oli VMPSi üks tähtsamaid ettevõtmisi. Algul toimusid need Müüriku mõisa aias, alates 1912. aastast seltsimaja aias. Näitusele võeti lisaks põllumajandussaadustele ja loomadele ka talutehnikat. Näituste toimkondadesse olid haaratud väga paljud VMPSi liikmed ja edumeelsed talupidajad.

1931. aastal oli näitus esimest korda ülevirumaaline ning 280 väljapanekuga ning seda väisas 5000 külalist. See moodustas veerandi üle-eestilise põllumajandusnäituse mahust. Hiljem toimusid ülevirumaalised näitused veel kahel korral, kestsid kaks päeva, olid väga pidulikud ning nende ajal anti ka teatrietendusi seltsimajas.

Alates 1907. aastast korraldati igal aastal põllumajandusalased kursused, hiljem jagati teadmisi ka näiteks traktoristidele aiatööst ja põllutööriistade ning masinate remondist.

Kui 1907. aastal saabus Väike-Maarjasse koolimeister Märt Meos, siis soovitas ta majanduslike teadmiste kõrval seltsi juhatusel arendada ka kunstilist tegevust. Ta asutas seltsi segakoori ja orkestri.

“Kujunes välja hea peotüüp – kontsert, näidend, tants. Peod olid väga olulised selleks, et seltsimaja ehitamise võlga tagasi teenida,” meenutas Tamm.

Efektiivselt tegutsesid ka seltsist välja kasvanud Laenu-hoiuühisus ning Tarvitajate Ühisus.

1910. aastal asutatud Tarvitajate Ühisus varustas oma liikmeid vajalike seemnete, majapidamistarvete, ehitusmaterjalide, tööriiete ja kõikvõimalike põllumajanduses vajalike kaupadega.

Nõukogude ajalgi käis seltsimajas elu

“Meie oleme ise alles noored, kes sündisid vabasse Eesti vabariiki. Oleme koolitundide ja oma vanemate ning vanavanemate meenutuste järgi pisut aimu saanud keerulisest Nõukogude võimu perioodist. Kuna me ise pole seda aega kogenud, siis üsnagi palju jääb meie põlvkonna jaoks mõistetamatuks. Vaatame rahvamaja hoonet nüüd hoopis uue pilguga ja hindame rohkem aastakümneid kestnud seltsielu,” tõdesid Väike-Maarja gümnaasiumi 9. klassi õpilased Riki-Brigita Mitt ja Hannamari Soidla konverentsil, alustades oma ettekannet, mis rääkis seltsimaja tegevusest Nõukogude aja algusest tänapäevani.

Neiud tõid välja, et Saksa okupatsiooniaeg, eriti 1944. aasta oli seltsimaja hoonele väga oluline.

Magda Tali on kirja pannud oma meenutuse. “Suvi oli lahkumas, kaskedes ohtrasti juba sügisekulda. Terve päeva vurasid sõjavankrid Väike-Maarjast läbi Kiltsi poole, kus asub raudtee. Olin tööl lõpetamas aruandlust. Päeval saime teate, et operatsioonid lõpetada – on sõda! Olin töölt lahkumas, kui nägin aknast, et rahvamaja ette sõidab külgkorviga mootorratas kolme sakslasega, ühel tärniga ohvitserimüts peas. Lukustasin ruttu uksed. Trepil kohtusime. Sakslased soovisid, et näitaksin seda maja seestpoolt. Sisenesime kohe saali, seejärel jalutusruumi. Minul tuli aru anda, keda ja mida on kujudel, piltidel kujutatud. Seal olid Jakobson, Koidula, Hurt, Jannsen, Kreutzwald, seinapiltidel rahvamaja asutajaliikmed. Julgesin küsida, miks nad seda kõike uurivad. Neil oli plaanis rahvamaja õhku lasta. Pidin mitu korda kinnitama, et piltidel ja büstidena venelasi ei ole. Sakslastele oli vastus meelepärane ja nad lahkusid rahumeelselt.”

Õpilased meenutasid, et pärast Teist maailmasõda olid seltsimaja teisel korrusel pank ja raamatukogu. Alumisel korrusel asus majahoidjate korter. Suurem ruum korteri ees oli eestiaegne puhvetiruum, kus toideti lõuna ajal aleviametnikke. Ruumi seinal oli omal ajal ka 5sendiste mänguautomaat. Allkorrusel asus üks suurem ruum, mis pidi täitma nii punanurga kui agitatsioonipunkti ülesannet. Keldris hoiti kartuleid ja kapsatünni.

Nõukogude okupatsiooniaastate alguses oli elu rahvamajas soikunud: koor, orkester ja ringid laiali läinud. Tegevus elavnes, kui 1950. aastal rajoonide moodustumise järel nimetati rahvamaja kultuurimajaks.

Aastatel 1951-1960 peeti Porkunis Väike-Maarja rajooni laulupäevi. Siis veel ei olnud Ebavere laululava. Kultuurimajale kuulus ka Porkuni laululava koos metsaga.

1958. aastal läks lahti maja põhjalik remont. Suurim töö oli keskkütte sissepanek. Ahjud lõhuti välja.

Kultuurimaja saalis vaadati ka kino. Kuulsad olid Väike-Maarja kultuurimaja karnevalid ja ballid. 1957.-1962. aastani pidi majas toimuma kindlasti igal aastal kadrikarneval või -maskeraad, vastlakarneval ja maiball. Korraldama hakati ka laudadega õhtuid, mis sel ajal olid uudiseks.

1982. aastal tulid toona värskelt remonditud majja Väike-Maarja kultuurielu juhtima Mare ja Vallo Taar. Esialgu oli direktor Vallo, hiljem Mare. Taaride tegevusel on märkimisväärne koht Väike-Maarja kultuuriloos. Muusikamehena kutsus Vallo Taar ellu ja juhtis mitmeid koore ja ansambleid ning pani aluse muusikakoolile. Mare Taar algatas huvitavaid üritusi, rikastas rahvamaja tegevust väga erinevat laadi ettevõtmistega. Vallo Taarist sai 1996. aastal Väike-Maarja muusikakooli direktor, Mare lahkus 2005. aasta sügisel.

Tagasi üles