ESM – ei jumalast ega saatanast

Rannar Vassiljev. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Euroopa kohale kogunenud mustad pilved on Eesti igapäevakeelt rikastanud mitme lühendiga, viimati ESMiga, mis tähendab Euroopa stabiilsusmehhanismi. Viimane on pälvinud põhjendatult suurt tähelepanu ning tekitanud vastakaid arvamusi.

Kaks äärmuslikku arvamust, mis põhinevad emotsioonidel, näevad selles kas deus ex machina’t, mis toob kauaoodatud lahenduse kriisile, või saatanat, kes sellega liitunud riigid paratamatult majandushukatusse meelitab. Sotsiaaldemokraadid on antud küsimuses püüdnud säilitada kainet meelt ning hinnata ESMi realistlikult.

Katsumus, millega Euroopa silmitsi seisab, on üsna mitmetahuline. Paljud riigid on aastaid kulutanud rohkem, kui nende tulud lubaksid, mistõttu on nende võlg kasvanud üle võimete. Seda euroalas kehtestatud reeglitest hoolimata. Samas on ekslik arvamus, et see on kogu probleemi sisu. Näiteks on Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa avaliku sektori võlakoormus kõrgem kui Hispaanias, Küprosel või Sloveenias, kuid esimesed saavad finantsturgudel väga soodsalt laenu, teiste laenu hind on aga nii kõrge, et peavad kaaluma abipalvega loodava ESMi poole pöördumist.

Lisaks võlakoormusele ning eelarve tasakaalule mängib olulist rolli riigis tegutsevate finantsasutuste (nt pankade) tervislik seisund ning võlausaldajate usk riigi võimekusse tagada tulevikus majanduskasv, mis vähendaks kartusi, et riik võlakohustustega toime ei tule.

ESMi mõte on vahendada ajutist laenu riikidele, kes ise turgudelt seda kõrge hinna tõttu ei saa, kuid vajavad. Selleks laenab ta raha investoritelt, saades seda tänu liikmesriikide garantiidele soodsamalt, lisab sellele omapoolse intressimarginaali ja laenab selle hädas liikmesriigile edasi. Tänu teiste riikide garanteerimisele saab laenuvõtja laenu odavamalt kui ise turult võttes. Tegu on üldjuhul pikaajalise laenuga, mis tuleb riigil ESMile tasuda. ESMil on eeliskreeditori positsioon, mis tähendab, et need laenud tuleb tagastada esimeste hulgas. Selleks et laenu saada, peab riik täitma kokkulepitud tingimusi, mille eesmärk on viia riigi rahanduslik seis sellisele tasemele, et ta suudaks oma laene teenindada ning tekitada investorites piisava usaldus, et taas iseseisvalt turult laenu saada.

Miks teised riigid abivajajaid toetavad, selmet lasta ohutsoonis riikidel pankrotistuda? Esiteks jagame üht rahasüsteemi, mille usaldusväärsust on võimatu tagada, kui osa rahaliidust on maksejõutu ning erasektoril ja riigil puudub juurdepääs rahale. Teiseks on Euroopa, ja laiemalt maailma, finantsasutused omavahel tihedalt seotud, mistõttu pankade pankrotistumine probleemsetes riikides tähendab tõsiseid probleeme kõigis Euroopa pankades. Kolmandaks on riigid omavahel seotud kaubanduspartneritena, mistõttu ohustab nn doominoefekt. Elik kui riigi ekspordipartner on majanduskriisis, tähendab see raskusi eksportija jaoks, kelle majanduskriis tähendab omakorda probleeme tema impordipartneri jaoks jne. Teisisõnu püüavad riigid teisi aidates päästa iseennast. Samas tuleb tunnistada, et majanduse märgatav jahenemine on jõudnud nende riikideni, kelle finantsseis on korralik ning kes otseselt hädas olevate riikidega tihedas kaubavahetuses pole. Näiteks on meie põhjanaaber sunnitud korrigeerima oma majanduskasvu ootused pea olematuks. See on aga tõsine häirekell Eestile, kelle jaoks on Soome suurim eksporditurg.

Miks ESM ei lahenda kriisi? Kuigi ESMil on kriisivastases võitluses oma roll, on tegu pigem kõrval-, mitte peaosaga.

ESMi abivõimekus on piiratud 500 miljardi euroga, mis võib osutuda piisavaks tänaste abisaajate (Iirimaa, Portugali, Kreeka) tulevaste vajaduste katteks ning ka Küprosele ja Hispaania probleemsete pankade abistamiseks. Aga kui abi on sunnitud paluma ka Hispaania riik ja Itaalia, siis jääb ESMist väheseks. Hispaania valitsussektori võlg on 700 miljardit ja Itaalial 2 triljonit eurot. See tähendaks, et kolmandik

euroalast oleks abivajajate rollis. Praeguste pingutuste peamine siht on hoida Hispaania ja Itaalia iseseisvana laenuturul, mis siiani on õnnestunud, kuid on järjekindlalt vägagi piiri peal.

Seetõttu vaadatakse järjest rohkem Euroo­pa Keskpanga suunas, kel on kaudsete meetmetega võimalik suurendada raha hulka turul ning hoida tugiostudega Hispaania ja Itaalia võlakirjade tootlust järelturul madalal, mis teatud määral hoiab kontrolli all viimaste laenukulusid. Raha hulga suurendamine ei pruugi aga tähendada, et see lõpuks soovitud kohta jõuab, vaid hoiustatakse lootuses tulevikus stabiilsemal ajal investeerida. See suurendab aga oluliselt inflatsiooniohtu. Võlakirjade järelturult ostmisega saavutatud tootluse langus võib viia aga selleni, et kui riigid soovivad laenu võtta (emiteerivad võlakirju), pole investoreid, kes neid ostaksid. Mõlemad tegevused ohustavad keskpanga majanduslikku seisu, mille eest on kõik liikmesriigid oma keskpankade (nt Eesti Pank) kaudu vastutavad ja mille oluline halvenemine võiks tähendada vajadust, et liikmesriigid sinna lisaraha paigutaks.

Kuna riigid ESMile antavaid garantiisid suurendada ei soovi, ja kardetavasti ESMist kriisi lahendamiseks ei piisa, on tõenäoline see, et Euroopa Keskpank hakkab ESMi rahastama. Praegu on see küll juriidiliselt ja põhimõtteliselt võimatu, kuid esimesed sammud selles suunas on juba tehtud. Näiteks keskpanga võlakirjaostud, mida soovitakse siduda abisaaja riigi ja ESMi vaheliste memorandumitega.

Kokkuvõttes on Euroopa olukord kõike muud kui selge. Seetõttu ei ole mustvalge lähenemine ESMile tõsiselt võetav. Siiski julgeksin pakkuda ühe ratsionaalse arutluskäigu, millest sotsiaaldemokraatide parlamendisaadikud oma otsust tehes lähtusid. Kui uskuda, et Euroopa suudab veel kriisiga võidelda ning sügavast üleeuroopalisest majanduslangusest on pääsetee, siis on pigem mõistlik anda ESMile roheline tuli. Kui eeldada, et Euroopal sügavast majanduskriisist pääsu pole, siis on kaalutletum ESMi vastu olla.