Lenini ja Stalini pildid, medalid, aukirjad, budjonnovkas poisike kommikarbikaanel, aga ka ajastu hõnguga ehted ja kellad.
Neeruti Selts näitab Nõukogude aja hiilgust ja viletsust.
Aja lugu kandevõrgust kabuuri ja komsomolipiletini
25. september 2012, 15:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Oleme muidu korraldanud looduseteemalisi näitusi, aga kui 2012. alustasime õpitubade sarjaga “Kodu lugu”, tuli mõte teha näitus Nõukogude ajast pärit asjadest, mis annavad tänapäeval juba museaali mõõdu välja,” rääkis Neeruti Seltsi esimees Tiiu Uusküla.
Kadrinas Neeruti Seltsi ruumides eksponeeritava näituse põhja moodustavad Urmas Leesnurme kogutud materjalid, millele kogunes seltsi rahvalt tublisti lisa. “Eks meil kõigil ole midagi kuskil – kirjandusest ja ajakirjandusest kommikarpide ja medaliteni. Mina ise hoidsin seda suurt raadiot alles. Olin kuueaastane, kui see 1953. aastal majja toodi. Mul on nii selgelt meeles, kui raadiost tuli teade, et Stalin on surnud ja isa ütles väga tõsise näoga: “Isakene on surnud”,” meenutas Uusküla, kes on näitusele toonud ka omaaegse koolimütsi ning muid ajaloolisi esemeid.
“Vanatädil oli peigmees, kelle munder seisis pööningul,” osutas ta hästi säilinud Nõukogude armee sinelile, mis mannekeenile selga pandud, kabuurgi hõlma varjus. “Sinna on tänapäeval hea mobiili või võileiba panna,” leidis ta relvahoidjale tänapäevaseid kasutusvõimalusi.
Ehkki inimesed on palju asju ära visanud või põletanud, on õnneks pööningutelt ja panipaikadest mõndagi põnevat päevavalgele tulnud. Põlvkondi kasutusel olnud lutipudelile on leitud otsa ehtne lutt, tamiilist kandevõrgus, kunagises tänavapildihitis, on ehtsad piimapudelid ja koorepurgid.
Lõhnaõli Krasnaja Moskva ehk Punane Moskva pole aroomi kaotanud tänaseni, defitsiitsemaid ehk kaubandusvõrgus harva leidunud peenemaid seepe pole raatsitud pakendistki välja võtta.
Välja on pandud oktoobrilapsemärgid, komsomolipiletid, veteranidele ja tublidele töötajatele jagatud aumärgid ja aukirjad, tuliuued rublad, passid, rändauhinnad ja koolitunnistused, olemas on isegi selle Pargi tänava hoone, kus praegu paikneb Neeruti Selts, kunagine majaraamat.
“Eriti magusad palad on meil mõned sildid, mis kunagi hoonetel olnud – Kadapiku külanõukogu silt näiteks, aga väga vähe on alles inimesi, kelle käest selle kohta küsida,” sõnas seltsi esimees.
Raamatutest on välja pandud nii punakaanelist poliitilist kirjandust kui ka tolle ajastu vaimust kantud ilukirjandust, samuti aabits aastast 1949, millest palju selleaegseid lapsi lugema õppinud. “Osa on ilusad südamlikud lood, nagu “Vanem õde” ja “Tee ellu”,” märkis Uusküla.
Koolitarvetest on tänapäeva jõudnud paar karpi värvipliiatseid, mida pole teritatudki, kirjasuled, koolikott ja pinalid. 60. aastatest on vaatamiseks toodud omanäolisi prosse ja käekelli. Kahest korvist naeratavad vastu 70. aastate laste lemmiklelud – pehmed karvased mänguasjad, lustakad ja naerunäolised stiliseeritud loomad, millel suuremat otstarvet ehk polnudki, aga neid oli lihtsat tore vaadata ja koguda.
Ajakirjandusest on näitusel ajalehti, kus juttu kunagistest tähtsündmustest ning pilte tähtsatest parteijuhtidest, ajakirjad Sotsialistlik Põllumajandus, Küsimused ja Vastused ning mõnelegi külastajale heldinud naeratuse näole toonud Pioneer ja Täheke. Huumori- ja satiiriajakirjas Pikker ilmunud karikatuurid vajavad tänapäeval juba selgitamist. Heiki Ernitsa paroodiline joonistus tuntud Uljanovite perekonnafoto ainetel, mis tõi kunagi autorile ja pildi avaldajatele paksu pahandust, näib tausta teadmata täiesti süütu.
“Mõni külastaja küsib, miks siin on nii palju Stalinit ja Leninit, aga need on ju ilusad pildid, miks mitte neid välja panna, kui need on alles hoitud,” sõnas seltsi juht. Näitust on vaatamas käinud hulgaliselt uudistajaid, kes on kogenud head äratundmisrõõmu. Noori, kellele väljapanek võiks pakkuda head lisamaterjali ajaloo õppimisel, on olnud vaatajate seas suhteliselt vähe. “Noorte teed ja rajad on ilmselt natuke teised,” arvas Tiiu Uusküla.
Näitusele kogunenud esemed on kavas katalogiseerida ning hoiule võtta, neist loodab Neeruti Selts seemet tulevasele kodupaiga muuseumile.