Enno Mõts: “Tunnustamine ei seisne ainult palganumbrites”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolonelleitnant Enno Mõts, Kirde kaitseringkonna ülem.
Kolonelleitnant Enno Mõts, Kirde kaitseringkonna ülem. Foto: Marina Loštšina

Augustis Tapal Kirde kaitseringkonda juhtima asunud kolonelleitnant Enno Mõts leiab, et edu ning eesmärkide saavutamise võti peitub inimeste suhtumises.

Enno Mõts, teie jaoks on mõnes mõttes tegemist tagasitulekuga, olete ju ka varem Tapal teeninud.

Võib küll nii öelda. Ma olin viis aastat Tapal suurtükiväegrupis ja läksin siit ära 2004. aastal seoses õpingutega Balti kaitsekolledžis.

Enne eelmist Tapal teenimist olin Kuperjanovi pataljonis ning enne siia tagasi tulekut õpetasin kadette ja ohvitsere Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutustes, kus viimati juhtisin taktika õppetooli.

Lepingulises kaitseväeteenistuses olen aastast 1992. Sel ajal olen käinud ka välismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas, ning kui rääkida kursustest, mis olen läbinud, siis kahel käel sõrmi ei jagu ning ma olen kindel, et kõik need on tulnud kasuks.

Tänu sellele, et Tapa linn ja siinne sõjaväelinnak on mulle juba tuttavad, ei olnud minu tagasitulek valuline. Ma tunnen nii Tapa linna elanikke, kellega olen korvpalli või jalgpalli mänginud, kui ka suuremat osa töökaaslastest kas varasemast teenistusest siin või tänu nende õpingutele.

Ka isikliku elu seisukohalt polnud uuele ametikohale asumine keeruline: perekonnaga otsustasime, et visiitabielu pole meie jaoks, ning kolisime koos Tapale.

Nüüd õpib minu tütar Tapa gümnaasiumis kolmandas klassis ning poeg on lasteaia järjekorras.

Olete üks väheseid inimesi, kes oli nõus suurest linnast väiksesse kolima.

Kui võrrelda Tapat Tartuga, siis on võimalik välja tuua mitu asja, mis Tapa kasuks räägivad. Rakvere ja Tallinn on hoopis lähemal.

Võrreldes minu eelmise siin oleku ajaga on linn arenenud: on rajatud mõned uued suuremad poed, linna peal on avatud söögikohad, kus saab perega süüa, ja meie oleme seda võimalust juba paar korda kasutanud.

Tapa gümnaasium näeb välja väga ilus nii seest kui väljast. Spordikompleksi ei ole ma veel jõudnud, kuid eelmisel korral olin ma seal pidev klient, ilmselt juhtub nii ka nüüd. Linn näitab sisemist kasvu.

Ka Tapa linna ümbruses on väga palju ilusaid kohti, mida avastada.

Näiteks meie oleme taas üle mitme aasta käinud Rakvere linnust külastamas.

Kindlasti on nende aastatega muutunud ka Tapa sõjaväelinnak.

Toonane elu siin hakkas koonduma suurde sõjaväelinnakusse. Mingis ­mõttes olid pataljonid juba toona harjunud sellega, et kohapeal juhib neid kõrgem staap, ja elu hakkas rütmi minema.

Muidugi on linnak aastatega füüsiliselt väga palju kasvanud – hooned, laod, simulaatorihallid – ning see kasv jätkub ka täna.

Taristu poolelt on Tapa linnak Eesti kaitseväe uhkemaid.

Kui palju erineb ringkonna juhtimine sellest tööst, mida varem tegite?

Need ülesanded, mida ma täitsin seni ja mida täidan, on väga erinevad. Varem ma tegin “musta töö” ise.

Ehk kui mul oli vaja mingit juhendit, siis kirjutasin selle algusest lõpuni ise.

Praegu ei pea ma seda tegema – mul on olemas staap ning ka pataljonid on üsna iseseisvad.

See annab mulle aega keskendumiseks ja süüvimiseks, saan tegeleda detailidega või suurema pildi saamisega.

Mis on teie jaoks Kirde ­kaitseringkonna ülema ametikoht? On see vaid üks aste ­karjääriredelil või midagi ­rohkemat?

Kaitseringkonna ülema ametikoht ei ole mulle kõrgel troonil äraolemise koht, vaid enese aktiivse panustamise ja ringkonna edendamise positsioon.

Viimastel aastatel olen hakanud motiveerima ennast sellega, et igas teenistusülesandes näen enda jaoks huvitavaid väljakutseid.

Ning kindlasti kaasneb minu ametikohaga neid väga palju.

Pean küll tunnistama, et tegemist on ka tõusuga karjääriredelil, kuid see ei ole esmatähtis. Esiteks, mina tulin siia läbi vana tutvuse, mis mul Tapa linnaga on. Teiseks, tänu sellele, et eelmine ringkonna ülem on minu hea sõber, oleme siinsetest asjadest üsna palju rääkinud ja minus tärkas teenistuslik huvi. Kui poleks neid asjaolusid, ei tea, kas ma oleks nii meelsasti siia Tapale tulnud.

Muidugi tuleb tõdeda, et kaitseväes antakse ametikoht vajadusel ka käsu korras. Teisalt, asjaolu, et mulle seda ametikohta pakuti, näitab ka minu ülemate usaldust ja usku minusse. Kõik need tegurid kokku, samuti suure väljakutse nägemine, tegid minu siiatuleku ja sellega kaasnenud suure muudatuse isiklikus elus pigem kergelt allaneelatavaks.

Ametikohaga kaasneb palju väljakutseid. Aga kindlasti on olemas ka eesmärgid.

Eesmärgiks on saavutada olukord, kus ringkond toimib tõhusalt ja eesmärgistatult. On olemas efektiivne ja on olemas ka tõhus süsteem, mõlemal juhul täidetakse püstitatud eesmärgid. Aga tõhus tähendab seda, et kõike tehakse optimeeritud kujul, ilma ressursse raiskamata.

Teine suurem eesmärk, mis on esimesega väga tihedalt seotud, on teha nii, et siin töötavad inimesed panustaksid organisatsiooni ja selle arengusse. Et nad leiaksid positiivsed motivaatorid siin töötamiseks. Et nad ei teeks tööd ainuüksi oma ametikoha pärast, vaid töötaksid organisatsiooni jaoks.

See on vaatenurga muutmine: kui kaks meest on kivimurrus ja lõhuvad kive, siis üks näeb selles vaid raskete kivide lõhestamist ja krigistab kirudes hambaid, aga teine mees teeb sama rasket tööd naeratusega ja ütleb, et ehitab katedraali.

Minu soov ja eesmärk on, et igaüks näeks suurt pilti ja püüdleks selle poole.

Kui keeruline on töötada olukorras, kus kaitseväe palgad ei ole kõige konkurentsivõimelisemad. Kas inimesi jätkub, et katedraal valmis saaks?

See on kindlasti keeruline nii sõjaväelise juhi kui ka ükskõik millist tsiviilfirmat juhtiva inimese jaoks. Seda enam, et riikliku eelarvega asutus ei saa tekitada lisaressursse rahaliseks motiveerimiseks.

Aga olgu siinkohal rõhutatud, et motiveerimine ja tunnustamine ei seisne ainult palganumbrites. Rasketel ­aegadel aitab ühtekuuluvustunne ning teise õla tundmine edasi minna. Kui töökaaslased ei hooli üksteisest ja õhkkond on negatiivne, siis organisatsioon laguneb, vaatamata kõrgetele palgaastmetele ja nüüdisaegsetele töövahenditele.

Meil on vaja ausust enese suhtes ning avatust ja solidaarsust töötajatega. Arusaam, et kaitseväes juhitakse läbi kamandamise, on väga piiratud. Inimesekesksus on väga aktuaalne ja rõhutatud ka kaitseväe juhataja poolt.

Lisaks on kaitseväe juhataja öelnud, et kindlasti vaadatakse üle kaitseväe tööplaanid ja arengukavades sätestatud tähtajad ning viiakse neid vastavusse tänaste ressurssidega – kehtivad plaanid said tehtud siis, kus meil oli rohkem inimesi ja raha. Ja kui see optimeerimine on tehtud, siis ma olen kindel, et ka inimesed näevad lõpuks tunneli lõpus valgust. Ning katedraal saabki valmis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles