Stalagmiit või stalaktiit?

Foto: Rakvere Teater

Paavo Piigi “Lõputöö” räägib sellest, millest kõnelevad omavahel viis võhivõõrast naist, kui nad ühes öös kokku jooksevad. Aga ega Paavo Piik saa ju täpselt teada, mida naised siis räägivad. Mina samuti ei tea.

Lavastus peegeldab tänapäeva. Dramaturg Paavo Piik seob teravad ja teada sotsiaalsed probleemid leidlikult inimese sisevaludega, taandab globaalhädad inimsuhete keerdkäikudeks. Toetub põlvkondade koondkujudele kui stereotüüpidele, sest eks ümbritse meid eluski tihtipeale stereotüübid. Kes me isegi muud oleme kui stereotüübid ja nende variatsioonid.

Samas petab Piik paeluvalt vaataja ootusi, paneb need stereotüüpsed kangelannad (langenud ingel ja kibestunud õpetaja ja mõraneva maskiga karjäärinaine ja minevikku klammerduv õpetajatädi) käituma tavatult, purustab klišeed, ühendab killupuru uuel inimlikkuse tasandil. Suhtub inimestesse soojalt ja hellalt ja halastamatult. Naeruvääristab käibetõdesid ja -nõudeid, valgustab inimese hingevalu süsteemi sees. Säilitab targu kõhklevat naiivset vaatlejahoiakut. On lihtne ja ilus kui Tätte ning ambivalentne ja komplitseeritud kui Kafka.

Ääristab vaimukustega otsatut traagikatunnetust. Määrab kohtumispaigaks ajast aega kujundimahuka ja võimalusterohke võõrastemaja. Kasutab realistlikke tegevuspaiku ja kohanimesid, mis võimaldavad äratundmisseoseid ja ülitäpset ülekannet pärisellu, konkreetseid isikunimesid ja märksõnu aegruumist nimega “siin ja praegu”. Lõikab argidialoogi läbi utoopilise kujundlikkuse noaga, mis ei võimalda kõike liiga tõsiselt võtta, aga teritab tähelepanu ja ootusärevust, kuni lõpplahendus ehmatab tagasi tõelusse.

Ma tahaks seda, mida vähese kokkupuute tõttu veel käekirjaks nimetada ei julge, defineerida kui jaatust eituse kaudu. Vahendi ja eesmärgi otsingurada, mis välistab oma kõrvalt valesid vastuseid. Lohutu kõledus ja ebakindlus inimhinges, mida Piik peegeldab, on mündi üks külg. Teisele küljele valgusvihku ei lange. Must on valgustatud, valge lebab pimeduses.

Inspireeriva kujundi annab näidendi algus: kaks eestlannat peavad ühise keele leidmiseks läbi proovima kõik maailma keeled. See suhtlemise puudus jääb dominantseks, kui mõistmatusest ärritudes ristatakse piigid kokkupõrkeiks või kaevutakse psüühika sügavikesse.

Igale naisele kuulub hapram silmitsi seismine oma elu nähtava või nähtamatu publikuga läidetud saalitulede valgel, ausama enesepaljastuse võimalus. Küsimuseks jääb, kui kuuldav, nähtav on see teistele tegelastele, sest ei tabanud läbivat süsteemi.

Tekstis on intrigeerivaid saladusi ja kujundeid, mis peksavad jutumüüri sama tasa, aga salgamatult kui helikujundus. On mees-müsteerium nimega Alari ja üks sürpriishärra. Mõistatus, kes on kellele ema ja kellele tütar, kes on rollis ja kes astub mängust välja, jääb lahendada iseseisvalt.

Näitlejad valdavad alltekste ja mängivad need vihjamisi nähtavaks. Sestap muutub igati küsitavaks teine vaatus, kus varem adutavaks saanu korduvalt üle räägitakse. Inimese eksponeerimine museaalina, küsimus, kas inimolend on alt üles kerkiv stalagmiit või ülevalt alla kulgev stalaktiit, võiks saada lavaloo kõige kõnetavamaks kujundiks, kui ... selleni viiv süžeepööre ei mõjuks näitlejate pingutusist sõltumata nii väheveenvalt. Ei mõistnud, kuidas vaatajana sisenevasse õudusse suhtuma peaksin: reageerima hirmuvärina või naerupahvakuga. Võimatuses seda pööret tõsiselt võtta võib-olla ilmutabki end too kurikuulus “psühholoogiline väljamõeldis”, mille eest hoiatanud Tšehhov.

Väärtuslik on, kuis lavastus asetab suurejooneliselt fookusse näitleja. Rakvere teatri jõuline naisansambel demonstreerib oma tuntud tugevusi, ent ei jäta pillutamata kirkaid uusi värve.

Ülle Lichtfeldti Naise päralt on taas osavalt omanäoks kasvatatud mask ja jahe eneseiroonia, mida mahendab südamlikum huumor. Ja muidugi ta alati ovatsioone pälvivad leivanumbrid: hundiratas ja spagaat. See Naine suudab rohkem anda kui saada, tal on võime ja sellest tulenev kohustus olla ilmasammas ja nutumüür.

Silja Miksi tundlik lavalolu on Neiuna aval ja eheda groteskini viidud, söaka välisilme taga on peidus võbisev siseilm.

Helgi Annast mõistab mängida Tädikese tuttavaks, peletavaks ja armsaks, kogu oma vastandlikkuses üdini omaseks. Ja annab tajuda, et tema tunneb säilimise saladust, püsimise põhitõde.

Maarika Mesipuu Tüdruk on uutmoodi sissepoolepööratult intensiivne, veenvalt napp. Sisepinget hoiavad lõpetamata kitarrisoolo ja mälupildist süttiv naeratusevälgatus.

Liisa Aibel on Praktikandi rollis ampluaatu ja mitmepalgeline. Seaduspärane, et kibestumise sundimine sisesfääridesse on ohtlikum ja paeluvam kui väljapaiskamine. Aga ta teise vaatuse monoloog mõjub ikkagi uhke võimalusi kompava kaskaadina, kus värve haletsusest üleolekuni, elutarkusest lihtsameelsuseni, fanatismist hirmuni.

Näitlejannade suveräänne enesekehtestamine, kohalolu tegelaskuju sees ja taga muudab terviku paeluvaks.