Naiselikkuse äng ehk projekt Inimene

Paavo Piigi “Lõputöö” seab vaataja ette viis eri vanuses naist. Inimesed vastavat stereotüüpidele arvatust enam, kuid kas see on viis, mille kaudu me tahaksime inimest tundma õppida? Rohkem on vähem, kuid vähem inimest ei ole alati parem.

Tädike Helgi Annasti nahas on armas, õpetajannalikus ajatus pruunis undrukus mammi, selline, kellele bussis istet tahaks pakkuda. Tõeline nõukogude inimene, kasvanud kodumaaarmastuses ja teadmises, et ühel päeval tuleb tal toita oma mees ja seitse last. Talle vastandub tänapäevane Ülle Lichfeldti Naine, nähtavate luukeredega kapis, mille uksed avali. Pealtnäha see, keda igaüks kadestaks – karjäär, ilu, edukus, raha … Ilus naine – nagu 25, kuigi on 40.

Teadmata, millised on Naise suhted Neiuga (Silja Miks), loovisikust “sallilohistajaga”, sellise vaba ja euroopaliku natuuriga, keda kohtab igal folgifestivalil, suur seljakott seljas, kuid mitte kunagi väsinud, võiks arvata, et nad on üks ja kaks. Ema ja tütar? Paraku see küsimus vastuseni ei jõuagi. Ja see on hea, sest iga lahtine ots annab vaatajale võimaluse luua mitu suletut.

Kõigi kolme tugeva naisloomuse sekka toob värske briisi Tüdruk (Maarika Mesipuu), kes ei püüagi olla keegi teine kui tema ise. Pealtnäha. Ta lubab endale olla tüdruk, teadmatuses ja tahtmatuses, suutmatuses tunnistada. Saladuslikuks jääv Tüdruk laseb vaid hetkeks, lühiajalise kitarrisoolo läbi, paista oma tegelikku rollivälist mina. Siis on jälle kõik kadunud nõrka kurva kuju rüütlisse, kes isegi ei tea, miks ta seal on, lastes seda pigem vaatajatel otsustada.

Vaid Praktikant, Mefistofelesena sügavikust nähtavale ilmuv Liisa Aibel, ei lase ennast kohe ära aimata, vaid nõuab süüvimist, et aru saada tema rollist ja olemusest. Ei puudu temaski inimlik ahastus ja piisake ängi, kuid see ei varjuta ega paljasta temas olevat “miskit”, mis teistes naistes sootuks puudu näib olevat.

Lavastuse esimene pool näitab meile tegelasi ja liialt pika ekspositsiooniga venitamata asub kohe “asja” kallale. Sellised on tegelased, selline on nende maailmavalu ja –nägemus. Ahah. Las maailmavalutu, vigadeta inimene viskab esimese kivi.

Paavo Piigi naistesse ei pea väga süvenema, kuigi tahaks uskuda, et autor ise on seda teinud, kiskudes vaataja ette siiski ilmsed tegelaskujud ja pannes nad rääkima – meestest. Naised, kes räägivad meestest – see üllatab julgusega valida üsna turvaline tee. Millest siis veel naised rääkida võiksid? Endast? Naistest? Või tahab autor mõista anda, et hoolimata vastupidistest väidetest, peaks iga naise lõplikuks eneseteostuseks olema siiski mees?

Kuigi tekstis on muigamapanevaid armsaid tättelikke pärleid, jääb kogu tõe otsimist ja ootamist siiski liiga paljuks. Teise vaatuse unenäoline ilmutus viimsest kohtupäevast, ülimast alastusest kõikide oma pahedega, valgusvihus ja publiku silme ees, mõjub eepiliselt, kuid jätab õhku küsimuse – miks?

Arusaamatus Praktikandi motiividest kiskuda naised piltlikult öeldes alasti ja heita neile ette midagi, millest võis aru saada juba esimeses vaatuses, annab lavastuse teisele poolele ääremärkusliku, täpsustava tähenduse. Seda tunnet rõhutab omakorda lavastuse teise vaatuse lühidus ja asjaolu, et tegelikult ei selgunud seal midagi, mida esimene meile oma rikkaliku alltekstiga juba öelnud poleks. Magus allteksti mekk on aga teise vaatuse selguse ja näitamise tulvas kiire kaduma.

Põlvkondade omavaheline vastuolu, mõistmatus. Mina tean, mida mina räägin. Kas ikka tean? Aga mida räägid sina? Kõikvõimas nõukogude naine, kes lõpuks võidab maapõuest lagedale pugenud ja tegelaste südametunnistusele hoope jaganud saatana. Kägistab ta ja ronib tagasi troonile.

Need olid sellised naised. Äratundmist jagus, kaastunnet mitte. Projekt Naine ehk retk õrnema soo hingesügavustesse võib jätkuda.

Teater

“Lõputöö”

Dramaturg Paavo Piik

Lavastaja Auri Jürna

Osades: Silja Miks, Maarika Mesipuu, Helgi Annast, Ülle Lichtfeldt, Liisa Aibel

Kunstnik Mae Kivilo

Esietendus Rakvere teatri suures saalis 14. septembril 2012

“Lõputöö” on Paavo Piigi ja Auri Jürna diplomitöö

Tagasi üles