Kes päästaks Eestimaa piimafarmid hävingust

Sirje Kornel kahe aasta eest oma "õnnelike lehmade" lauda avamisel. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kolinal kukkuva piima kokkuostuhinna tõttu ei tule ühistud ja piimatalud enam ots otsaga kokku. Et piima mitte maha kallata, tuleb kombinaatidelt teenustööna lõssipulbrit ja võid tellida.

"See on kriis," iseloomustas piimaturul tekkinud olukorda Rakvere Piimaühistu esimees ja mõni aasta tagasi soojustatud, nn õnnelike lehmade lauda ehitusega kuulsaks saanud Soone talu perenaine Sirje Kornel.

"Euronõuete tõttu on tehtud farmidesse suuri investeeringuid, ka nõuab tootmine praegu uut tehnikat, mis on enamasti soetatud liisinguga," rääkis farmer tehtud kulutustest.

Üleküllus maailmaturul

Ka Ubjas tegutseva Männiku farmi juhataja Jaan Pajos nõustus Kor­neliga, et seni, kuni karjale jagub suvel varutud silo ja heina ette anda, tuleb toime ning uusi kulutusi pole vaja teha.

"Palkasid oleme juba niigi vähendanud," lisas ta.

Tuleb tõdeda, et kuigi Eestimaal on hulk talusid piimakarja pidamise lõpetanud, on allesjäänutes loomade piimaand märgatavalt tõusnud ja kokkuvõttes pole piima hulk vähenenud.

Suur osa Lääne-Virumaal toodetud piimast jõuab Rakvere ja Pandivere ühistu ning Jõgeva Tootjate Liidu kaudu Tere piimatööstusse.

Selle juht Ülo Kivine nentis, et vaid 60 protsenti pakutavast kogusest vajab siseturg.

Ülejäänu tuleks eksportida, aga paraku valitseb maailmaturul samuti üleküllus ja madalad hinnad.

Nõnda sõlmiti tootjatega leping, et 40 protsendist varutavast piimast valmistatakse teenustööna lõssipulbrit ja võid.

"Tegeleme sellega, millega tegelema ei peaks," arvas piimapulbri ja või müügimehe rolli saanud Jõgeva Tootjate Liidu tegevjuht Urmas Ingver.

Jõgevale müüvad oma toodangu ka Pandivere Piimaühistu farmid.

Sirje Kornel on jälginud, mis hinnaga müüakse piima poes, ja märganud, et piimapakk on üsna vähe odavamaks läinud.

"Kui poehinnad pole muutunud, siis võiks ka kombinaat siseturul müüdava piima eest meile maksta sama palju kui varem, vähemalt viis krooni kilost, mitte veidi üle kolme krooni," pidas ta õiglaseks.

Piimatoodete turustamisega on kombinaatidel aga nii suuri raskusi, et kokkulepitud ajal tootjatele tasuda ei jõuta.

"Meile pole veel veebruarikuu eestki makstud," tõdes Männiku farmi juhataja Jaan Pajos.

Õnneks ei pea veel paika rahva hulgas leviv jutt, et ühistud maksavad oma töötajatele palka või ja juustuga.

Appi tuli euroliit, kes alustas märtsis või ja piimapulbri sekkumiskokkuostu, mis võimaldab teenustööna valminud piimapulbri ja või lattu müüa ning niiviisi turult kõrvaldada.

Raha saab vähe

Märtsis ostab euroliit 30 000 tonni võid ja 109 000 tonni piimapulbrit umbes nelja miljardi krooni eest.

Ainult et hinna suhtes ei maksa illusioone teha.

Kui kulud maha arvata, saab farmiomanik piimakilo eest kätte kolme krooni ringis, mis on veel nirum hind kui seni tootjaile makstud 3.35 krooni.

Piima omahind on vähemalt 4.50 krooni.

Ka venib euroraha kättesaamine bürokraatia tõttu kolme ja poole kuu pikkuseks.

Nii on põllumehel vastu kevadtöid taskud tühjad, laenud-liisingud võlas.

Eelmisel nädalal kohtusid piimatootjad ja teraviljakasvatajad riigikogu maaelukomisjoni liikmetega.

Põllumajanduses valitseb üldine kriis, sest mullu kukkusid maailmaturul ka teraviljahinnad ja nii mõnigi viljakasvataja pole raatsinud vilja poolmuidu ära anda, kuigi raha on hädasti vaja.