Toivo Reinsoo õpetab füüsikat ning poiste tööõpetust kolmes koolis: Lasilas, Sõmerul ja Rakvere reaalgümnaasiumis. See, et ta tänavu Lääne-Viru aasta õpetajaks valiti, on tema meelest puhas juhuste kokkusattumus. Juhustel näeb ta elus suurt rolli. Nagu ka valikutel.
Toivo Reinsoo ütleb, et on alati armastanud ehitada, meisterdada ja nokitseda. Maast madalast pani ta kodus hea meelega käe ühe või teise töö juures külge ning teismelisena oli ta abiks juba Kärla kiriku tornikiivri plekitööde juures. Ja ega see polnud niisama lihtne: plekitahvlid oli vaja ju trapetsikujuliselt välja lõigata ja omavahel sobitada.
Ta on kasvanud Saaremaal Kihelkonna kiriku õpetaja peres koos kolme venna ja kahe õega. “Kui peres on juba kolm last, siis nad näevad kõrvalt, kuidas kaks ka omavahel suhtlevad,” teab Toivo suures peres kasvamise eeliseid.
Hiljuti käisid ema-isa, kes pealt 80, ometi hea tervise juures, erksad ja rõõmsad, ka Toivo 50. sünnipäeval. Ja Toivol on hea meel, et nad on osanud nõnda elada.
Õpetajaameti juurde jõudis Toivo juhuse läbi, nagu ta ütleb. Nimelt pärast keskkooli lõpetamist Saaremaal otsustas ta koos klassivennaga Tallinnasse pedasse minna, sest “stuudium kestis neli aastat ja konkurss oli väike”. Ja ta ei ole oma valikut kahetsenud.
Toivo ütleb, et õpetajana on ta aja jooksul muutunud. 1985. aastal esimest korda Ridala koolis klassi ette astudes arvas ta, et kui olla laste vastu heatahtlik, siis see töötab. “Aga ei tööta. Koolis peab olema piisavalt nõudlik, kindlasti aus, võimalikult objektiivne. Kuna annan tehnoloogiaõpetust ja füüsikat, siis saab ka mitmesuguste katsete ja praktiliste töödega lastes aine vastu huvi äratada. Tehnoloogiaõpetuses me pigem meisterdame ning teoreetilised teadmised tulevad töö käigus. Kui on huvi, siis tehakse tööd rõõmuga. Samuti arvan, et hindamine on koolis ületähtsustatud,” räägib ta.
Mida aeg edasi, seda vähem valmistab ta tunde ette, sest olemas on korralik kogemuste pagas. “Noored õpetajad, neil on kindlasti raskem – tuleb leida oma ainest oluline ning ehitada süsteem selle kinnistamiseks,” teab ta.
Toivol on aastate jooksul kujunenud välja omad nipid, kuidas tundi pidada. “Lapsed tuleb õppetegevuseks häälestada tunni alguses. Selleks sobib meenutus eelmisest teemast või lihtsalt rääkida mingi lugu. Kui auditoorium on kuulamiseks valmis, alles siis saab õppematerjaliga alustada. Tunni algus on tähtis – lõpukell tuleb ise,” kõneleb ta.
Koolis ei saa tema meelest võtta ühtegi ainet eraldi, sest kõik on osa tervikust. “Kui annan füüsikat, siis sisaldab see seoseid tehnika ja tööõpetusega. Mida rohkem elulisi näiteid, seda parem. Mu kunagine õppejõud Anu Virovere ütles hariduspäeval, et füüsikat saaks õpetada ka ainult ühe auto kaudu, sest seal on olemas kõik, mida põhikooli füüsika puudutab,” toob ta näite.
Aasta õpetajaks olemist ei taha Toivo üle tähtsustada. “Ma arvan, et ka see on juhuste kokkusattumus, sest õpetajaid, kes vääriksid seda tiitlit, on palju,” ütleb ta ja rõhutab kollektiivi tähtsust, mis talle meeldib kõigis koolides, kus ta õpetab: Lasilas, Sõmerul ja Rakveres.
Paar korda aastas lähevad nende koolide õpetajad kuhugi väljasõidule. Enamasti võtab siis Toivo ka oma pilli kaasa, et kolleegidega mõnusasti laulda saaks.
Kooli puhul peab Toivo tähtsaks ka avatust, näiteks Sõmeru koolis korraldatakse täiskasvanutele meisterdamise nädalaid, Lasilas aga mõisapäevi. “See on hea, kui vanematel on asja kooli muul põhjusel kui näiteks lapse pahandusi klaarima,” sõnab ta. “Olen juhendanud ka meisterdamise töötubasid noortekeskustes ja lasteaedades. Viimasel noorte tantsupeol õpetasin ehtekojas roopillide ja vilede valmistamist. Viis päeva järjest, hommikust õhtuni. Sain selle ise ka selgeks.”
Oma õpetajatöös on Toivo teinud pausi. “Mulle tundus, et olen liiga kaua seda tööd teinud. Kevaditi tuli tunne, et tahaks midagi muud. Leian, et kui kellelgi on väsimuse tunne või tegevus muutub rutiinseks, siis peakski ära minema, sest vägisi ei saa koolis tööd teha – seda tajuvad kõik. Tööd tuleb teha rõõmuga, ja kui rõõm on sees, siis on hästi,” teab ta, sest otsustas ehitusmeistri töö asemel – mis samuti väga hästi välja tuli – ometi kooli tagasi pöörduda.
“Sain aru, et koolis on ikka parem. Kui teed vannitoa valmis, oled rahul, ja teised ka, aga plaatide panek on ikkagi tuim ja tavaline. Koolis on rohkem särtsu, elu ja ootamatusi. Rõõmu ja vaheldust on rohkem. Rohkem on ka mõtestatud tegemist,” kõneleb ta. Ja samas on tal alati valik – kui ühel hetkel tekib soov koolist siiski minna, siis hätta ta oma teadmiste ja oskustega ei jääks.
“Aga praegu pole mul mingeid töövahetuse plaane, mul on suur koormus ja olen rahul,” ütleb ta.
Virumaale tõi Toivo abikaasa Anne. Nimelt kohtus ta verivärske õpetajana tuttava sünnipäeval Annega, kes noore pedagoogina oli tööl Haapsalu keskkoolis. Õige pea nad abiellusid. “Iga asi on juhus – ei saa inimestega katseid teha, aga me teeme iga hetk valikuid,” lausub Toivo.
Et abikaasa Anne vanemad elasid Sõmerul ja plaanisid maja maha müüa, et lastele lähemale kolida, otsustasid Anne ja Toivo hoopis ise Sõmerule vanemate juurde kolida. “Meie abielu on olnud parimas mõttes harmooniline,” tunnistab Toivo. Küsimusele, mis selle saladus on, vastab ta: “Me austame üksteist. Ma armastan teda – mida vanemaks saan, seda kõvemini armastan. Me hoolime oma lastest ja üksteisest.”
Lastekasvatuses on Reinsood ühel meelel. Abikaasa Anne soov oli kõik nende kolm last panna Waldrofi kooli ja Toivo jaoks oli tähtis, et kõik käiksid muusikakoolis. Nõnda on tütar Kadri õppinud viiulit, poeg Arvo mängib kontrabassi, aga ka akordionit ja klaverit ning Hannes saksofoni ja mandoliini. Isa ja pojad saavad juba kolmekesi koduse bändi kokku.
Toivo ise pole muusikakoolis käinud, kuid kitarri mängib nii enda rõõmuks kui paarkümmend aastat Sõmeru Törtsus, mis aastakümnete eest oli kapell, aga nüüd pigem tantsumuusikat tegev bänd.
“Törts on väga huvitav kooslus, ansambli nimi on seotud suuresti Sõmeruga. Liikmeid on tulnud ja läinud, nimi on ikka sama. Esineme keskmiselt paar korda kuus. Sellega saan oma eputusvajaduse kätte,” tunnistab Toivo. “Me ei tee ainult muusikat, vaid ka seltskonnamänge. Viimasel ajal seotakse proov mingi tähtpäevaga, regulaarselt me ei harjuta.”
See, kuidas Toivo aga omal ajal kitarrimänguni jõudis, on tema sõnul taas üks juhus. Nimelt kui ta läks Kihelkonna koolist Viktor Kingissepa nimelisse keskkooli, siis elas ta ühikas, kus üks poiss tinistas kitarri. See pakkus huvi ning nõnda ta omal käel kitarrimängu ka ära õppis. “Ei kujutagi oma elu ette ilma pillimänguta,” räägib Toivo, kes, muide, teinud ka ise väikese kuuekeelse kandle ning tänavu sügisel meisterdavad tema käe all kandleid Sõmeru ja Lasila kooli poisid tööõpetuse tunnis.
“Võtab vaid kümme minutit ja juba mängid ise,” ütleb ta sellel pillil mänguoskuse omandamise kohta.
“Ma arvan, et olen õnnelik inimene. Ma ei tunne, et midagi kripeldaks, mis tegemata. Pigem lasen elul kulgeda, naudin seda, mis mul on,” nendib Toivo.
Virge Ong, Sõmeru põhikooli direktor, kolleeg
Hariduspäeval küsis psühholoog ja suhtlemistreener Anu Virovere, milline on hea õpetaja, ja vastas ise nii: “Hea õpetaja on nagu ilu – kui me seda näeme, siis tunneme selle ära.”
Toivo on väga hea õpetaja – andekas, loov ja innovaatiline. Õpetajana oskab ta õpilasi motiveerida ja suunata õpitulemuste saavutamisel, olla nõuandjaks ja partneriks. Õpilastega suheldes on ta alati tasakaalukas ja sõbralik, oskab arvestada nii klassi eripära kui õpilase individuaalsusega. Õpilane kiidab oma õpetajat ning Sõmeru põhikooli õpilasesindus on 2009. aastal hea õpetaja kuu raames Toivo Reinsoole välja andnud hea õpetaja kiidukirja. 2009/2010. õppeaastal sai Toivo Sõmeru põhikooli innovatsioonipreemia Suur Ants. Sõmeru vald on tunnustanud teda tänuplaadiga “Hea tegu 2010” innovaatilise mõttelaadi toomise eest Sõmeru kooliellu ning 2011. aasta kevadel valla aasta õpetaja tiitliga.
Toivo tublid tööalased saavutused, sihikindlus, ideederohkus, uuendusteks valmisolek, rahulik ja rõõmus meel ning abivalmis olek on temast teinud hinnatud kolleegi. Rikkaliku pagasi lisaväärtuseks on kohe kindlasti tema hea pillimängu- ja lauluoskus ning huumorimeel.
Toivo puhul võiks veel öelda, et tal on ka suurepärane oskus ja võime oma aega otstarbekalt juhtida. Jagab ta ju end ja oma aega kolme kooli vahel, olles alati olemas, tööülesanded eeskujulikult täidetud ja rohkemgi veel. Sõmeru põhikool on õnnelik, omades enda kollektiivis sellist väärtuslikku, hingelt ja vaimult rikast inimest, head õpetajat.
Toivo puhul oleks palju rääkida, aga rohkem sõnadest kõnelevad tema head teod ning rõõmus ja lahke meel.
Kadri Reinsoo, tütar
Isa Toivo ei ole õpetaja seepärast, et ta muud teha ei oskaks, ega selleks, et võimutseda või ennast tähtsaks teha. Ta saaks hakkama ka mitmes muus ametis, aga talle tõesti meeldib õpetada ja nii tuleb see ka hästi välja. Isa on julge, enesekindel, ei karda ebaõnnestuda ega mõtle liiga palju sellele, mida teised temast arvavad, ning ma arvan, et need on tema ameti puhul mitte ainult kasulikud, vaid ka väga tervislikud omadused. Erinevalt paljudest õpetajatest ei jää temal muu elu vihikute parandamise pärast elamata, vaid mitmekesine eneseteostus teeb ta rõõmsameelseks ning rahulolevaks – ja see omakorda jõuab õpilaste ja kolleegideni. Loomulikult pole tegu mingi imemehega, vaid ta on vahel kangekaelne ja võib kriitikat isiklikult võtta. Aga arvatavasti tunnen ma need küljed ära, sest ... mul on endal täpselt samad vead.