Hea viljasaak küll, aga raskelt kätte saadud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumehed seisavad fosforiidi kaevandamisele kindlalt vastu. Pilt on illustreeriv.
Põllumehed seisavad fosforiidi kaevandamisele kindlalt vastu. Pilt on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Need põlluharijad, kel viljakoristus ühel pool, tunnistavad üle aastate rekordsaaki, need, kel muist rapsi vihmapehmel põllul veel kombaini ootab, vaatavad ärevalt taevasse. Tänavu tõotab kõrge viljahind anda kasumit, kellele rohkem, kellele vähem.

Muuga Põllumajandusühistu viljakoristusega on kõige paremini kursis  tegevjuht Marin Pärs. “Pikk, närviline, väsitav,” ütles ta vihmaste ilmadega õnnistatud suvelõpu ja sügise kohta. Ja lisas: “Sellist saaki ei ole aga ma viimastel aastatel näinud.” Teravilja keskmiseks hektarisaagiks tuli Muuga ühistus viie tonni ringis, pärast kuivatamist jääb sellest järele üle nelja tonni.

Vihmamärja vilja koristamine ongi kõige rohkem muret tekitanud, sest seda ei jõuta nii kiiresti eest ära kuivatada, kui uus vili põllult tuleb, rääkimata suurest energiakulust.

Eelmisel neljapäeval oli Muugas koristada veel ligi 100 hektarit rapsi. Septembri alul sadanud rahe lõi ühel põllul rapsi nii maha, et sinna polnud kombainiga enam mõtet minna. “Kui ma seda nägin, ei tahtnud ma tükk aega enam kellegagi rääkida, tuju oli nii nullis,” tunnistas Marin Pärs.

Rapsi ongi koristada jäänud kõige rohkem, muu viljaga on enamikus ühistutes ja taludes ühele poole jõutud. Voore Farmis, kus teravilja kasvas 2000 hektaril, millest rapsi 330-l, on koristus praktiliselt lõppenud. Taimekasvatusjuht Margus Lepp jääb saagiga, eriti talirapsi omaga, rahule. “Piisav hulk sademeid,” nimetas ta ühe põhjuse.

Tänavu on viljahinnad püsinud börsidel kõrged, sest enamikus viljakasvatusmaades valitses põud. Hea hinnaga on põllumeestel ka müügilepingud sõlmitud, seega võimalus teenida. Põlluaastaga on rahul nii need, kes vilja ära müüvad, kui ka need, kes sellega oma sigu või veiseid söödavad. Voore Farmis läheb müügiks umbes kolmandik saagist, ka Muugas kulub osa viljast karjasöödaks, aga jätkub ka müüa. Müügiks läheb tavaliselt kogu raps.

Mida parem saak, kõrgem kokkuostuhind ja väiksemad kasvatamiskulud, seda rohkem tulu on võimalik saada. Tänavu on kõik kolm tingimust paljudel täidetud. “Viljakasvatuse tulukust mõjutavad korraga paljud asjad,” vastas Margus Lepp küsimusele, kuidas on võimalik rohkem teenida. “Meie kasutame minimeeritud maaharimist (see tähendab, et põlde ei künta, vaid kasutatakse kergemaid mullaharimisriistu – E. K.), oleme panustanud võimsasse ja tootlikusse tehnikasse. Oluline on teha tööd õigel ajal ja viljavaheldus peab olema paigas.”

Juba viiendat aastat peetakse Eestis viljelusvõistlust, kus selgitatakse parimaid saake saanud viljakasvatajad. Üks korraldaja, Baltic Agro ASi arendusdirektor Margus Ameerikas kiitis Ida-Virumaa pankrannikul paikneva Tiido talu peremeest Üllar Venti, kes võistlusel küll kolme parima hulka ei pääsenud, aga oskas vaid 15 sentimeetri paksuse mullakihiga põldude hektarilt saada 5tonnise odra ja 4,4tonnise rapsisaagi ning seda aidakaalus.

Temagi talu põldudele tegi suurt kahju rahe. Kas saaki suurendas väetamine, millega meie nitraaditundlikel aladel tuleb ettevaatlik olla?

“Üle väetada pole mingit mõtet, mullaproovid näitavad täpselt, mida ja kui palju vaja põllule anda,” vastas Üllar Vent.

Eesti maaviljeluse instituudi teadur Enno Koik teeb viljelusvõistlusel tulukusarvestusi. Viimastel aastatel on Eestis hakatud kasutama nn kõrde- ehk otsekülvi ja põlde ei küntagi. Või siis otsustatakse mõne kergema mullaharimisviisi kasuks. “Meie kasutame kõige rohkem randaali,” rääkis Marin Pärs. “Aga rapsipõlde künname, kasvõi juba seepärast, et väetame tahkesõnnikuga.”

Mida vähem masinaid ühte põldu enne külvi harib, seda väiksem töö- ja kütusekulu. Omahind on kõige odavam otsekülvi ja kõige kallim pöördadraga künni puhul, võib järeldada Enno Koigi arvutustest. Saksamaal pidi üle aasta ilmuma põlluharijate tarvis paks käsiraamat, kus juhised, milliseid masinaid on mingites tootmistingimustes otstarbekas kasutada.

Niisugust käsiraamatut oleks Eestiski vaja, aga selle koostamine pidi olema väga töömahukas ja meil polevat ka piisavalt vaatlusandmeid, eriti masinate töö kohta kivistel pindadel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles