Juhtkiri: Jahipidamine on sport, teadus ja seltsielu

Jahimees

FOTO: art.com

Kuigi maaomanikud ja jahimehed peaksid omavahel sõbralikult läbi saama, sest üks teeb teisele head ja vastupidi, siis kevadel otsustasid maaomanikud alustada aktsiooni, keelamaks oma maal jahipidamine. Seda selleks, et riiki uue jahiseaduse eelnõu vastuvõtmisel tagant utsitada.

Paistab, et riiki see nii väga ei huvita, sest sel kuul algas põdra ajujaht, mis tähendab, et eeloleval nädalavahetusel läheb suuremaks jahipidamiseks.

Lääne-Virumaal on jahipidamine keelatud viiel protsendil maa-alast ehk 7826 hektaril. Kõige suurem keeluala on Pärnumaal, 23 734 hektaril. Aga põtru see ei huvita, võib-olla nad just avastavadki need piirkonnad, kus jahti ei peeta, ja jäävad sinna püsima. Seega tõuseb loomade arvukus ja sealt edasi ka metsakahjustuste arv.

Jahiseaduse eelnõu on ikka vastu võtmata ja maaomanike aktsioon kestab seni, kuni see kinnitatakse. Kuigi asjaosaliste hinnangul tundub eelnõu juba peaaegu sobiv. Vaja on vaid jahimeeste ja maaomanike head tahet, mitte ülbust ega üleolevust, mida nii üks kui ka teine pool aega-ajalt kipub näitama.

See, et jahipidamine Eesti vabariigis üldse veel eksisteerib, on muidugi hea. Ja et püssi isalt pojale edasi antakse, on väga hea – ikkagi säilib side loodusega, päris elu ja surmaga, mitte ei piirdu pelgalt TV/arvuti/iPadi-ekraaniga.

Aga jaht pole lihtsalt kõmmutamine, sellele eelduseks on looduse ja loomade tundmine, heaperemehelik suhtumine, jahieetika, kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgimine. Jaht on nii sport, teadus kui seltsielu. Isegi majandus ja kultuur, kui soovite.

Riik peaks aga omalt poolt hea seisma, et jahimehed vaid saamahimust ajendatuna metsa ei läheks, vaid ka näiteks rebaseid ning kährikuid kütiksid, et panna piiri kärntõve levikule ja hoida nende loomade populatsioon kontrolli all.

Tagasi üles