Õpetajate päeva tervitus

Toomas Varek. Foto: Arvet Mägi

Eelmisel aastal kutsus koolipapa Lauri Leesi üles õpetajate päeva ära jätma.

Ta kirjutas: “Õpetajate päeva tähistamine praeguste palkade juures tundub mõnitusena.”

Leesi on ikka olnud julge, ja kaval ka. Oma koolis läks ta mullu õpetajate päevast vaikselt mööda sellega, et tähistas kooli 90. aastapäeva. Näis, mida ta sel aastal välja mõtleb. Oma üleskutsega teeb ta minu meelest õpetajatele liiga.

Eesti on õpetajate päeva tähistatud ligi pool sajandit. 1994. aastal pakkus sama mõtte välja ka UNESCO: “5. oktoobril olgu ühel päeval 24 tunni jooksul kogu maailma tähelepanu keskpunktis õpetaja töö ja saavutused, nende mured ja probleemid.”

Kas siis minu amet polegi tähtis, võib nüüd mõni raamatupidaja või arst küsida. On muidugi.

Tähtsad on ka kokatädi ja müüja, autojuht ja lendur, ajakirjanik ja põllumees, isegi president on tähtis ... aga õpetaja vastu nad ei saa.

Sest õpetaja – hea õpetaja – oskab õrnas eas noore inimese kõrvale astuda piisava taktitundega ja teda õiges suunas mõjutada. Rohkem polegi vaja!

Raamatust saab tarkust, aga ega siis raamatu järgi inimeseks saada. Selleks on vaja õpetajat.

Et õigel ajal olla lapse kõrval. Nii lihtne see ongi.

Õnnelikud on õpetajad, kes kunagistelt õpilastelt kirju saavad. Ja õnnelikud on õpilased, kes selliseid kirju kirjutavad.

Ilusat õpetajate päeva kõikidele Rakvere ja teistegi Virumaa paikade õpetajatele – olgu siis maakonna väikseimas, üheksa lapsega Lahu algkoolis või suurimas, 869 õppuriga Rakvere reaalgümnaasiumis.

Õpetaja on tähtsaim, sest ta õpetab headuse tarkust.