Juhtkiri: loomaarmastuselt viie Euroopa tippriigi hulka

Koer Foto: Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaik

Inimene on looma peremees ja see tähendab ka vastutust. Kes võtab looma, peab endale aru andma, et neljajalgne sõber on pereliige pikkadeks aastateks. Hea peremees hoolitseb oma lemmiku eest –  toidab, ravib, treenib teda, suhtleb ja mängib temaga. Kui inimene ei soovi, et ta hoolealune paar korda aastas uue pesakonna ilmale tooks, tuleb juba lemmiklooma võttes eelarvesse planeerida steriliseerimisoperatsioon. Kõik see kokku ei tule sugugi odav, aga kui inimene looma armastab, siis ta maksab selle hinna.

Kui aga pole igapäevaseid võimalusi koera-kassi pidamiseks – olgu siis takistuseks aja- või rahapuudus, väike korter või miski muu –, ent loomaarmastus on suur, siis on ju alati võimalus seada sammud varjupaika ning seal mõne loomaga mõni tund veeta: temaga mängida, jalutada.

Lemmikloomade hülgajate põlastusväärset seltskonda on raske millegagi mõjutada, seda enam, et tegu on raskesti tõestatav ning tegemist väliselt igati ontlike inimestega. Karistused lemmikloomade abitusse seisukorda jätmise eest peaksid Eestis olema kordades rangemad.

Seda, kuidas suhtutakse loomadesse, peetakse ühiskonna küpsuse näitajaks. Eestis ei ole seda küll keegi uurinud, aga ilmselgelt on see näitaja siin mannetult madal. Võib-olla peaksime hakkama hoopis selles asjas pürgima viie Euroopa tippriigi hulka.

Äkki on isegi olemas mingeid eurotoetusi, mis aitaksid koguda loomad varjupaikadesse ja varjupaikadest suunata loomasõprade kodudesse. Ehk saaksid siis armastava pere ka kurvad emased koerakutsikad, kelle steriliseerimine võib käia ka kõige loomalembesema pere jaoks üle jõu.

Kodutute loomade väärika kohtlemise eeskujusid on võtta nii mõnestki Euroopa riigist. Vajaka on meil pigem ühiskondlikust tahtest ja kõlapinnast. Varjupaigad on jäetud liiga varju, meil ei tule meelde neid toetada. Aga paljud oleks selleks valmis. Eestis on küll olemas loomakaitse selts, aga harilikult ei kuule me selle tegemistest suurt midagi. Ehk oleks sel aeg asuda koordineerima ja tulihingeliselt eest vedama liikumist, et Eestit teataks maailmas lisaks e-riigile loomasõbralikkuse lipulaevana.