Aasta õpetaja 2008, Vinni-Pajusti gümnaasiumi õpetaja Marge Guljavin rõhutab, et on tavaline õpetaja, kelle jaoks on töös tähtis see, et teekond tulemuseni oleks loominguline ja mitte kinni juhendites.
Persoon: Õpetajaks komandöri käsul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtumist kokku leppides teatab Marge Guljavin justkui hoiatavalt: “Ma ei ole selline ametlik inimene, minu suust akadeemilist laadi filosoofilist haridusteemalist juttu pole oodata. Minu jaoks on suhtlemisel ja töös tähtis loomingulisus, inimlikkus ja vaimsus, mitte direktiivid. Olen tavaline õpetaja.”
Osa tema aasta õpetajaks valimise põhjustest saaks paberile panna külmade ja kalkuleerivate pooltargumentidena: hea eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tema õpilased on edukad olümpiaadidel ja konkurssidel. Lisaks juhendab kooli ajalehe väljaandmist ja noori teatrihuvilisi ning on ka Vilde kirjanduspreemia žüriis. Teistest oskavad rääkida praegused ja kunagised õpilased.
Üheteistkümnendat aastat Vinni-Pajusti gümnaasiumis õpetav Marge Guljavin kuulis sellest, et ta on valitud Lääne-Virumaa aasta õpetajaks, alles siis, kui kooli direktor Jüri Vanajuur talle otsusest teatas ja uudislugu sellest juba ajalehes oli. “Loomulikult on see meeldiv tähelepanu. Minu noorem tütar ütles hiljuti, et õnnelik olemiseks on vaja kolme komponenti: turvalisus, eneseteostus ja tunnustus. Nii et ju ma siis olen nüüd õnnelik.”
Sinust saab õpetaja!
Kuidas ta aga pedagoogiametini jõudis? “Ega see eriti põnev lugu olegi. Ma olin 70ndate aastate lõpul õpilasmalevas ja minu rühmakomandör ütles mulle: “Sinust saab õpetaja!”.”
Guljavin oli just lõpetanud kümnenda klassi ja täis veendumust, et seda ei juhtu mitte mingil juhul. “Kuid tema oli kindel, et nii läheb.”
Toona soovis ta saada hoopis arstiks. Vahel on tal veel praegugi nukker tunne, et asi nii ei läinud. “Aga kui komandör ütles mulle, et sinust saab õpetaja, siis nii pidigi minema,” naljatles Guljavin, kui õpetajaks saamist ei kahetse. “Füüsikat ja keemiat tuli õppida, kuid kirjandite kirjutamine ja raamatute lugemine oli lihtne - see läks koolis hästi. Mäletan, kui sain kirjandi nelja, siis olin tõeliselt kurb. Ja kui ülikooli sisseastumiskirjandi eest pandi neli, olin samuti väga kurb.”
Marge Guljavin on õppinud Tallinna pedagoogilises instituudis. Et ka tema noorem tütar õpib praeguses Tallinna ülikoolis eesti keelt, siis teab ta, et praegu on ülikool teistsugune. “Mul on kahju, kui näen, mida tema õpib, ja mõtlen, kui palju aega läks meil kaotsi punaste ainete peale. Selle asemel võinuks õppida näiteks keeli. Teaduslik kommunism, ajalooline materialism, dialektiline materialism – ma ei mäleta sellistest ainetest enam ridagi.”
Oli ka meeldejäävaid hetki ja koloriitseid õppejõude. Ülikoolipäevilt on talle eriti meelde jäänud professor Mati Hint. Guljavin meenutas, kuidas Hint tegi neile kaks korda poolteist tundi selgeks oma teooriat väldetest. “Ja ma olen siiani veendunud, et temal ongi õigus,” tunnistas ta.
“Omal ajal ise koolis õppides oli meil kindel käsitluslaad: oli positiivne ja negatiive tegelane. Ja nii me pidime asjadest aru saama. Tänapäeva kooliõpetus on väga vaba ja loominguline. Õpilane tohib öelda, mida ta tunneb ja arvab, saab avaldada seisukohti, mida minu ajal ei tohtinud kirja panna,” võrdles Guljavin.
Vinni ja Pajusti
Pärit on Marge Guljavin Ida-Virumaalt ja Vinni-Pajusti on kolmas kool, kus ta õpetajana töötab. “Kõik koolid on olnud head,” kinnitas ta.
Esimest korda astus ta klassi ette õpetajana Jõhvi gümnaasiumis, mis oli kool, kus ka ise oli keskhariduse omandanud. Seejärel õpetas Kohta-Järvel Järve gümnaasiumis.
Oma kõige esimest tundi klassi ees Guljavin ei mäleta. “Olen püüdnud, aga ma ei suuda seda meelde tuletada.” Ehk sellepärast, et ta töötas tol ajal põhikohaga huvijuhina.
Vinni-Pajustisse tõi teda aga töökuulutus ajalehes, kuid et ta ema on Lääne-Virumaalt pärit, ei tulnud noor õpetaja siiski päris tundmatusse kohta. “Kui ma 11 aastat tagasi siia Pajustisse kolisin, küsisin Rakveres bussi astudes pileti Vinni-Pajustisse. Bussijuht küsis üle, kuhu ma minna soovin. Mina kordasin, et Vinni-Pajustisse. “Kuhu te siis tahate, Vinni või Pajustisse?”” muutunud bussijuht Guljavini sõnul isegi natuke pahaseks.
Sellest ajast alates on ta õpetanud juba paljusid lapsi koolis, mis asub Vinni ja Pajusti piiril.
Õpetaja aasta läbi
Guljavin on olnud klassijuhataja ka oma kahele tütrele. Neist nooremale, kes lõpetas Vinni-Pajusti gümnaasiumi, kogu keskkooliastme jooksul. “Kuigi mõni õpetaja räägib, et oma lapsed kannatavad selle all, kui vanem on õpetaja, siis mul on väga hea meel, et sain olla tema klassijuhataja. Mulle meeldis ja temale samuti. Olen saanud temaga tegeleda oma tööaja sees ja pärast tunde,” tundis ta heameelt.
Guljavin on õnnelikus olukorras, sest näeb oma õpilasi väga mitme kandi pealt ja lõpuks on noored päris omad. “Ma õpetan põhiliselt gümnaasiumiõpilasi. See on nii tore maailm. Nad on andekad ja leidlikud, ka mina õpin nende käest.”
Igas lapses ei ole kirjutajat ning tema finišisse juhtimine on ränk töö. “Aga kui ta saadab mulle sõnumi, et sai kirjandis 75 palli, siis selle nimel võib vaeva näha.”
Guljavin on tähele pannud, et läbini viieline või nelja-viieline õpilane ei pruugi õpetajat tulevikus enam tunda. “Aga kolmeline või lausa kaheline hüüab juba kaugelt: “Tere, õpetaja!” See ei ole muidugi mingi reegel, kuid mina olen tähele pannud, et õpilane, kellega oled muret näinud, tunneb su alati ära.”
Õpetaja on õpetaja kogu päeva, kogu aeg. Õpetaja on suvel ka õpetaja. “Sa võid lapsega puhkuse ajal kusagil rannas kohtuda, ja tema ütleb sulle ikka õpetaja. Suvel ma tahaks teistmoodi suhet, mitte olla ainult õpetaja.”
Kuid kooli lõpetamise järel kaob distants väga kiiresti. “Nii kui kool lõpeb, ütlevad nad sulle “sina”. Oleme ju koos teinud ajalehte, näidendeid, luuleetendusi. Mõnes mõttes on see tunni andmisest isegi lahedam töö.”
“Mulle tundub, et kõige olulisem polegi, et õpetan eesti keelt ja kirjandust. Oluline on, et ma olen õpetaja. Need on natuke erinevad asjad.”
Kuid kui ainetest rääkida, siis Guljavini arvates õpetab ta koolis kõige raskemat ja kõige kergemat ainet - eesti keelt ja kirjandust. Et eesti keeles on tähtsaim siiski riigieksamiks valmistumine. “Seetõttu on eesti keele õppimine ka suhteliselt loominguline. Räägime tekstidest, loeme artikleid ja arutame olulistel teemadel.”
Kuid kirjand kui lõpueksam? “Kirjandi kirjutamine peaks olema loominguline töö, kuid minu arvates ei ole see seda enam ammu. Reaalne elu näitab, et kõrged tulemused tulevad neilgi, kel pole loovust, vaid on kirjandi kirjutamise skeem selge. Seda on võimalik selgeks õppida tööd tehes, lugedes ja õpetaja juhtnööre kuulda võttes. Tulemused tulevad, mis on tore, kas see ka päris õige on, selles ma kindel ei ole.”
Tema sõnul peab noortele õpetama teemadele teistmoodi lähenemist. “Mulle tuleb meelde kirjandi teema “Kas siis selle maa keel ...”. Paljud alustasid sel aastal oma kirjandit Kristjan Jaak Petersoni luuleridadega. Selge, et kümned ja sajad kirjandid algasid niiviisi. Või mida uut suudab üks tänapäeva noor veel kirjutada Tammsaare “Tõest ja õigusest”,” rääkis Guljavin.
Guljavin hakkas teistmoodi lähenemise üle rohkem mõtlema siis, kui käis palju aastaid tagasi noortega Jõgeval Betti Alveri luulepäevadel ja nendegi kavas oli Alveri luuletus “Tulipunane vihmavari”.
“Esimese päeva lõpus ütles poetess ja kauane noorteteatri juht Ave Alavainu, et žürii on pidanud aastast aastasse kuulama “Tulipunast vihmavarju”. Loomulikult jätsime selle oma kavast välja. Need tekstid ja teosed on kindlasti omamoodi ilusad ja väärtuslikud, kuid mis puudutab kirjandit, siis tuleb teisiti mõelda.”
Kas tahan õpetajaks?
Mõni aasta tagasi tuli ta tööle ja leidis laualt kirja. Kunagine õpilane oli sattunud siia kooli õhtusel ajal ja jätnud õpetajale sõnumi. Allakirjutanu oli ka ise õpetajaks õppinud. Kuid õpetajaameti valivad oma elukutseks vähesed noored ja Guljavin mõistab seda. “Oleme selle üle tundides arutlenud. Gümnaasiumiõpilased on tõepoolest nördinud, et õpetajatel on nii vähe õigusi,” järeldas ta.
Õpetajaamet pole ühiskonnas prestiižne. “Ma ei räägikski palgateemast, kuid kui mul tuleb koju torumees, töötab kümme minutit ja võtab 300 krooni ... Siin võikski selle jutu lõpetada. Usun, et kui õpetaja palk oleks suurem, hindaks ühiskond teda rohkem. Kui meie tööd väärtustatakse sellise numbriga, nagu on praegu, siis arvan, et see võib olla üks põhjustest.”
Näidendid raamatusse
Guljavin uuris mõni aasta tagasi õpilastelt, mis neile tundides meeldib. Ja üks neist kirjutas, et talle meeldib lugeda raamatuid, mis on kohustusliku kirjanduse nimekirjas. “Sellist lauset ei näe tänapäeval enam palju,” lisas ta.
“Me loeme ehk rohkem Eesti nüüdiskirjandust, sest meil on Vilde kirjanduspreemia ja ka õpilased on žüriis.”
Et preemiat antakse välja samuti siinsamas, on gümnaasiumiõpilastel võimalus näha igal aastal elusat kirjanikku. “Ei ole nii, et kirjanik on alati vana ja surnud. Kirjanik on noor ja elus.”
Kuid milline kirjandus õpetajale endale meeldib? “Üks mu lemmikutest on kindlasti John Fowlesi “Maag”. Mulle meeldib Remarque. Olen vaimustatud Kiviräha raamatust “Mees, kes teadis ussisõnu”,” loetles Guljavin ja kordas tema sõnul hea õpiku “Kirjanduse kõnetus” autori Sirje Nootre mõtet: “Kui ta sind kõnetab, siis on ta hea raamat”.
Aasta õpetajale meeldib vähem romantismiaegne kirjandus. “Ma ütlen noortele alati ausalt, milline raamat mulle meeldib ja milline ei meeldi. Ja kui mulle ei meeldi, ei tähenda see, et me ei võiks raamatut käsitleda. Diskussioon on ainult tervitatav.”
Kuid kust võtta kõigeks energiat. “Algul võib-olla tundub, et näidendid, lehed ja teised tunnivälised asjad võtavad energia ära, kuid tegelikult on kummaline, et need hoopis annavad seda.”
Esimese näidendi kirjutas ta ise, viimased kooli vilistlane Anneli Laines. “Oleme siin laupäeviti koos käinud ja proove teinud, vahel kuni kuus tundi.” Viimane etendus tehti kooli juubeliks. Anneli Laines kirjutas kooli maskoti Vinni Puhhi teemal näidendi, mille tema lavastas.
Üle tunni aja kestev etendus on tõsine ettevõtmine. Viimane jõuluetendus anti hoopistükkis kooliõues. “Proove tegime mudas, aga etenduse juba lumesajus.”
Kui Guljavin näidendeid kirjutab või kavu välja mõtleb, võib ta enda sõnul kas või keset ööd üles ärgata, kui idee pähe turgatab. “Ideed tulevad täiesti suvalistel hetkedel.”
Õpetajal mõlgub mõttes ka idee, et kirjutatud näidendid raamatukaante vahele saaks, sest noortele mõeldud jõulunäidendeid väga palju pole. “Aga ma ei oska sellega tegeleda,” teatas ta naerdes.
Stressivaba kool
Lähenemas on õpetajate päev. Ajakirjaniku küsimusele, kas pole pisut veider, et kooliaasta alguses, lõpus ja õpetajate päeval tunnustatakse, kuid ülejäänud ajal pälvib kool negatiivset tähelepanu, vastas Guljavin: “Ilmselt on haridussüsteemis neid probleeme piisavalt palju ja eks elus on ikka nii, et tähtpäevadel meenutatakse head, muidu on olulised probleemid.”
Aga probleemid peavad tema sõnul lahenduse saama. Õppekavad on üle koormatud, muid asju on samuti palju teha, mida laps “peab”, ja seetõttu räägitaksegi, et igal kolmandal lapsel on koolistress. “Ma tahan uskuda, et meie kooli õpilased ei ole stressis ja tulevad hea meelega kooli.”
Marge Guljavin
• 1979. aastal lõpetas A. Kesleri nimelise Kohtla-Järve keskkooli (praegune Jõhvi gümnaasium).
• 1985. aastal E. Vilde nimelise Tallinna pedagoogilise instituudi.
• Õpetab Vinni-Pajusti gümnaasiumis 11. aastat.