Meie kodud on taevas. Ja maa peal

Meie kodud on taevas. Foto: 3 X Siim Vahur/Rakvere Teater, 4 X shutterstock, montaaž

“Maailma otsas” on üks imelik raamat. Andrus Kivirähk oleks justkui kirjutanud liiga lihtsa, sündmusteta loo. Aga kui loed, jälle loed ja veel kord loed, siis see väike maailm aina avardub, ridade vahele sugeneb salakoode. Ent lakkamatu avastamine ei tee lugu keeruliseks, vaid selgemaks. Kas või tõik, kui järjekindlalt valmistab autor lugejat ette Immanueli imeteoks, mis ometi tabab täiesti ootamatult.

Urmas Lennuk on tundlik ridade vahelt lugeja. Tema lavatekstides jäävad nii Tammsaare kui Kivirähk iseendaks, aga lisandub veel miskit ainulist: sõna, muie, ohe ... Siin näiteks imeline sõna vertikaalidioot – kes see muu on kui vürst Mõškin.

Lennuk on vaikse naeratusega süvendanud loo “Maailma otsas” hingesugulust Saint-Exupéry “Väikese printsiga”. Eks tule tuttav ette, kuis Rein püüab joonistada oma tütrele Sandrale lehma? Lendur, väike prints ja lammas! Margus Grosnõi tõestab Reinu rolliga, kui mõnus ja kerge on olla hea inimene; Sandra osas on Liisbet Vilu ja Ronja Talunik mõlemad südikad elujulged isatütred, kelle häälekõlas ka ema, Liisa Aibeli Anu, ninatarku pedagooginoote.