Arheoloog soos? On, ja täiesti asja eest

Martin Pent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle Loobu jõe sõideti kummipaatidega.
Üle Loobu jõe sõideti kummipaatidega. Foto: Marko Kohv

Valdav osa inimestest omatahtsi sohu ei tiku, ilmselt paljuski selle kurjakuulutava kuvandi tõttu. Loodushuvilised, seenelised, marjulised – nemad ehk küll, kuid mida võiksid suurtest pehmetest mageveekäsnadest otsida kõva pinnase kaevamisega harjunud arheoloogid?

Sellel on oma kindel põhjus, miks kogunesid kakskümmend inimest pühapäeva ennelõunal oma vabast ajast Viitna kõrtsi äärsesse parklasse. Nende ühine tee viis otse rappa. Täpipealt seda Eestimaa Looduse Fondi (ELF) läbi viidud rabapäev taotleski. “Inglise sootaastajad rääkisid, kuidas inglased on soodest niivõrd võõrandunud, et tajuvad neid millegi kohutavana,” nentis ELFi projektijuht Jüri-Ott Salm ning lisas, kuivõrd vaimustuses olid needsamad spetsialistid Eesti rohketest puutumata märgaladest.

Rabapäev, osana projektist “Soode kaitse ja taastamine”, kandis ülesannet tutvustada sood aga hoopis üllatavate ametimeeste – arheoloogide – pilgu läbi. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles