Kümme aastat sajaaastase mehe tarkust

Eelmisel nädalal astusid Oscar ja Roosamamma viimast korda lavale koos oma kümne- (või sajaaastase?) pagasiga.

Mäletan, kuidas käisin tükki vaatamas, kui seda mängiti alles esimest kuud. See mõrkjasnukker teatriskäik on minuga siiani. Kuueteistkümneaastane mina tegi usina eeltöö, luges raamatu läbi, oli vaimselt valmis, teadis, et puudutada saab üks pimedam sopp tema hinges.

Kogu mu valmisolek kadus spontaansete naerupurtsatuste ja kontrollimatu pisaratevoo taha. Ma polnud oma valmistumises arvestanud, et hästi mängitu viib teadvuse rännakule, mis hingele sootuks omamoodi mõjub. Praegu tagasi vaadates näen, kuidas tänu Oscarile suutsin tollal oma pimedasse hingesoppi ekslema minna ilma hirmudeta. Väikese vapra Oscari lugu puudutas mind sügavalt ja ausalt.