Kiri: visaku kivi

Inimene olla nii suur, kuivõrd ta suudab andestada vigu selle tegijale. Tihtipeale väljendub see vaid sõnades. Kui paljud suudavad tegelikult andestada? Kui paljud on võimelised astuma üle oma ego? Ja kui paljud meist suudavad anda kaasteelisele võimaluse muutuda ja aidata tal muutuda, tunnustada muutumist? Palju lihtsam on hurjutada, näpuga näidata. Ja eriti mõnus on teisele koht kätte näidata. Aga ... Endisele kirikuröövlile anti võimalus, temast sai hiljem austatud ja tunnustatud kõrge usutegelane. Endine narkomaan ja varas aitab nüüd teisi sõltuvusse langenuid uuele elule.

Peale sõda oli palju lapsi, kes olid hulkurid ja vargad. Lastekodusse sattunud, ei olnud neis esialgu mingit muutust näha. Poiss, kes oli neist kõige hullem, otsustati saata kolooniasse (nii nimetati tollal erikoolide moodi poolvanglaid). Määras ühe kasvataja hääl, kes ütles noormehele, et temast võiks võimete õigel kasutamisel saada ohvitser. Ei osanud siis see kasvataja hinges arvata, et paarikümne aasta pärast tuleb teda tänama kõrgelt haritud mees, endine kotipoiss. Selle loo rääkis mulle mu ema. Kasutagem ära jõuluaja erilisust võimaluseks andestada, mõista, aidata, ja ka õiglaseks karistamiseks. Iga tänaval hulkuv laps ei ole huligaan. Pea alati on sihitu jõlkumise põhjus selles, et puudub raha osaleda huviringides ja trennides.

Keskendugem sellele, et meie lapsed kasvaksid meist paremad. Andkem neile see võimalus oma käitumisega, suhtumisega oma inimestesse ning oma riiki ja valitsusse. Jõudu, kannatlikkust ja usku sellesse, et me suudame iseenda minast üle olla!