Tädi Maali arvab: röövlist minister ja lahke soov

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oh jummel-jummel-jummel! Sel ajal kui meie siin valgetest jõuludest ja ilusast jõulukuusekesest unistame, on minister Pomerants kogu Eesti metsa maha müünud, ahju ajanud! Nii prööskas naabrimees, va arvustaja August tänava peal. Lajatas veel ka vallavanemale ja linnapeale, tõrvas Prüsseli bürokraatiat, Toompea tolguseid. Kuulutas, et säärast Eesti vabariiki pole tema küll tahtnud. Lubas kõik kohtusse kaevata ja maha võtta.

Kui mõni temast möödudes julges vaikselt iitsatada, et äkki ikka maailm nii hukas polegi ja äkki tasuks jõulude eel sopaga sahmerdamisel ka piiri pidada, lõi August käed laiali ja võttis eleäälse tiiskandi üles nagu Vargamäe Krõõt sigu kutsudes. “Ma tean küll, kuhu see Kallas need kümme miljonit pani ja mis paganama patte me vallamajas varjatakse!”

Ei saa öelda, et August säärase tigedusega enesele liiga palju sõpru oleks saanud. Einojah, vahetevahel on hea ju alamatel ülemate kallal hammast teritada, aga igapäevane paha haisu väljaajamine on liiast mis liiast. Olin tähele pannud, et nii mõnigi memm astus suisa teisele poole tänavat, kui nägi Augustit tulemas. Ja ei olnud tema ümber poeleti veeres ka sugugi sõprade summa ilma asju arutamas, nagu mõne mõistlikuma inimese puhul. Üksinda ta oma kurjuse kuningriigi keskel astus, plirtsus ja plärtsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles