Neljal rattal liigeldes jääb mõnigi uks suletuks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Lääne-Viru maavalitsuse peauksest neljal rattal sisenedes tuleb rennid endale sobivalt maha sättida. Kahjuks on vahe ukse ja rennide vahel nii väike, et suurema ratta või lapsevankriga sinna ei mahu. Kalle on aga nii suur, et muidu väga osav Martin sealt abita üles ei saa.
Lääne-Viru maavalitsuse peauksest neljal rattal sisenedes tuleb rennid endale sobivalt maha sättida. Kahjuks on vahe ukse ja rennide vahel nii väike, et suurema ratta või lapsevankriga sinna ei mahu. Kalle on aga nii suur, et muidu väga osav Martin sealt abita üles ei saa. Foto: Marianne Loorents

32-aastane Martin Provornikov on viimased seitse aastat oma elust ringi liikunud ratastoolis. Ettevõtlik mees suudab vilunud liigutustega avada ka raskeid uksi ning üles saada mõnest trepiastmest, kui abiks käepide. Siiski on Rakveres asutusi, kuhu ratastoolis inimene omapead ei pääse.

Seikleme mööda Rakveret ja proovime, kuidas asutused ratastoolis liiklejaid vastu võtavad.

Kohtume Martiniga Keskväljaku ääres. Noormees tunnistab, et tavaliselt liikleb ta autoga. Võhikuna kujutlen, et auto on mingi imemasin, kus juhiistet ei olegi ja kuhu saab ratastooliga sisse minna. Tegelikult on jutt täiesti tavalisest automaatkäigukastiga sõidukist, mille juurde on seadistatud kang, mis gaasi ja piduri otstarvet täidab.

Tagasi üles