Koorekannude habras ja salajane elu

Tiit Mäekivi südame võitnud koorekannud peidavad päritolu põhja alla. Foto: Kasper Mäe

Vanaema koorekannuga on silm nii harjunud, et ei oska seda millekski eriliseks arvata. See on laual olnud ajast, kui end mäletad. Ükskord vaatad sellele põhja alla ja ... üllatud.

Mõni vanaaegne klaasist lauanõu võib äkki paeluda pilku, tekitada tundeid ja mälestusi, kõnetada. Just nõnda juhtus Tiit Mäekiviga, kunagise staarkorstnapühkijaga, kes vahepeal on pühendunud restaureerimisõpingutele ning jõudnud eluga teispoole Soome lahte. Tema silmad avas vanaema klaasist koorekann.

“Kui esivanemad siit ilmast lahkuvad ja kui sulle jäävad neid meenutama koorekann ja suhkrutoos, hakkadki märkama teistes peredes samasuguseid asju. Siis hakkad nende esemete ajalugu ja tootjaid uurima,” rääkis Mäekivi, kel koorekannude ja suhkrutooside kogumisest saanud haarav hobi.