Bränd või kodanikupalk?

Jaanus Nurmoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Nurmoja.
Jaanus Nurmoja. Foto: Arvet Mägi

Vaadates seda rohelist kämbut, mis sündis Eesti Disainimeeskonna pooleaastase palehigis tehtud töö tulemusel Eestit esindama, tabasin end ühtäkki mõttelt: kui katsetamise vooru mitte arvestada, siis kas ei läheks umbes sama palju (või vähemgi) maksma kodanikupalga kehtestamise võimalikkuse ja selle mõju uuring, mille korraldamise toetuseks portaalis rahvaalgatus.ee viimaseid päevi allkirju korjatakse?

“Brändrahn” igatahes töötab. See on koomiline ning sai tänu sellele vähemalt hoobilt tuntuks. Jälgides lõõpimist sotsiaalmeedias ja jättes kõrvale kõik muu, tekib kohe paralleel Rakvere reklaamlogoga, mis ilmus avalikkuse ette 2004. aasta kevadel. Piltlikult ja mõneti liialdatult öeldes tegi selle tollal tuntuks “Ärapanija” (muide, linn ei unustanud neile selle eest ka tänu avaldada).

Ent neil kahel juhtumil on üks oluline erinevus Rakvere logo kasuks. Nimelt see, et seal on ka tunnuslause. Sõnapaar “väge täis” mõjus tähtsamana kui asja visuaalne külg ning selle tõlkimiseks polnud tarvis vaeva näha. See väljendas otseselt sisu, mis oli juba olemas ning veelgi võimsamalt tulemas. Rohelisel asjandusel “tööriistakastis” tunnuslauset pole, ja mis seal salata – tervet Eestit ühe sõnapaari või viguriga ei iseloomusta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles