Teatri roolimees Tõnu Tammjärv

Teatri roolimees Tõnu Tammjärv. Foto: Meelis Meilbaum

Kes juhib teatrit ratastel? Eks ikka Tõnu Tammjärv. 20 aastat on Rakvere teatri bussirool olnud tema kuldsete käte keerata. Maanteede mõõtja pole peljanud ka lavale astuda.

Tõnu Tammjärv mäletab hästi oma esimest tööpäeva Rakvere teatri bussijuhina: sõit läks Tallinna draamafestivalile. “Võeti jalust-kätest kinni, visati bussi: mine!” võtab mees asja lühidalt kokku. “Käisin iga päev edasi-tagasi nagu linnaliini traktor,” sõnab ta muigamisi.

Pikka seletamist Tõnu Tammjärv, omade hulgas tuntud kõva killumehena, ei armasta. Igale küsimusele on lühike ja selge vastus. Sellest, mis bussijuhi selja taga toimunud, roolihoidja ei räägi. Mis bussis olnud või öeldud, see sinna ka jääb.

Teatri bussijuhiks tuli Tõnu Tammjärv siis, kui likvideeriti liiklusohutuse amet ja liiklusmärkidega tegelnud Lääne-Virumaa teedeinsener koondati. “Midagi pidin tegema. Teen juba kakskümmend aastat,” lausub ta. Üsna rahuloleval ilmel. Mainib, et liiklusega on ta tegelnud eluaeg. Töötanud autoinspektsioonis, olnud õppesõiduinstruktor ja kuulunud eksamikomisjoni. Kahjukäsitleja ametit peab siiani. “See on kõrvalhobi,” tähendab mees.

Ega teatriga sõitmine ole lihtne töö: kõik käib kella peale.

Kui palju kilomeetreid on 20 aastaga läbi sõidetud, ei ole Tõnu Tammjärv kokku arvanud. “Ei tule neid kilomeetreid nii palju. 5000 kilomeetrit kuus, 60 000 aastas. Seda ei ole palju,” arutleb ta. Kui arvestada, et maakera ümbermõõt on 40 000 kilomeetrit, siis ...

Tõnu Tammjärv meenutab, et aastal, kui ta tööle tuli, oli teatril viimast korda väljasõit baasidesse. See tähendab, et trupp elas nädala või enamgi ühes Eesti paigas ning sõitis õhtuti lähikonda etendusi andma. “Võrus olime. Käisime läbi Põlva, Valga ja kogu selle kandi. Nüüd lähed ja ööseks tuled tagasi,” lausub ta ja lisab, et ega see öine sõit kuigi mõnus ole. “Räägin, et minu teod ei kannata päevavalgust – ma võin ka öösiti sõita,” naljatab ta.

Väljasõite teeb teater enam-vähem ülepäeviti. “Mustlasteater, kogu aeg ratastel,” lausub bussijuht. “Sel nädalal on viis etendust Loobus, järgmisel sõidab kolm korda “8 armastavat naist” ja siis läheb “See kõik on tema” Hiiumaale. Seal üks päev on vaba,” annab Tõnu Tammjärv ülevaate lähematest sõitudest, mis tänaseks juba seljataga.

Ajal, kui näitlejad laval toimetavad, on bussijuhil “molutamise aeg”. Tõnu Tammjärv kasutab seda filmide vaatamiseks. “Telekas on bussis ja filme olen kokku ostnud tublisti. Piraatlusega ei tegele. Kuna mul on vene keel hästi suus, vaatan vene filme ja seriaale. Poolteist tundi ja film läbi. Kui on 14 või 20 seeriat, jätkub vaatamist pikemaks,” räägib ta.

Filme on aastatega kogunenud kaks-kolm kastitäit. Mõnikord mõtleb Tõnu Tammjärv, et suurema osa neist võiks laadal maha müüa, aga paar lemmikut jätaks kindlasti alles. “Peale sõda, kuskil 50. aastate Odessa, seal on oma aktsent, Odessa aktsent. Vene kanaleid vaatan ka. Seal on hoopis teised naljad kui meil ... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida,” lausub Tõnu Tammjärv ja naerab. “Tegelikult ei tahtnud ma üldse rääkida,” lisab ta. Aga kohusetundliku inimesena küsija käest plehku ei pane.

Teatri bussijuhil on suurem osa – peale paari uuema loo –  koduteatri repertuaarist nähtud. “Küll ma needki ära vaatan. Muidu ei tea ju kolleegipreemia ankeeti täita,” leiab ta hea põhjenduse. Lemmikud ehk “Täismäng” ja “Shakespeare’i kogutud teosed” olid Tõnu Tammjärvel lausa peas.

Rakvere teatri lavaga on Tõnu Tammjärvel lähemaidki suhteid. Tükis “Kuningas. Emand. Soldat”, kus tõusvaid-langevaid asju oli nii palju, et lavapoistel jäi kätest puudu, asus appi bussijuht. “Iguaani öös” tuli Tõnu Tammjärvel üles astuda töösturina, kuni Volli Käro teisest lavastusest vabanes ja rolli üle võttis. Lavastuse “Kui Harry kohtas Sallyt” videos rääkis Tõnu Tammjärv abikaasaga kohtumise loo. “Teatriballidel sai sõud tehtud – Sulevipoeg või mis ma olin. Teletups olen olnud. Olen igal aastal olnud ka jõuluvana ... le lähedalseisev isik,” lisab ta rollide loetellu.

Lavastusi ei vaata Tõnu Tammjärv saalist, pigem lava tagant, valgustaja või helimehe ruumist, sest erinevalt bussijuhiistmest teatritool mehe seljaga kokku ei sobi. “Saalis ma kaua vastu ei pea, hakkan nihelema,” tunnistab ta.

Väljasõitudel juhtunu teema juures jääb Tõnu Tammjärv kidakeelseks. Bussijuhi töö olla nii tõsine töö, et seal pole naljadeks aega. “Üks seik oli, kui käisin bussiga kraavis ära. Tuul viis teelt minema. Kiilasjää oli. Ikka juhtub,” ütleb ta. Olukordi, mis käe või jala värisema võtab, on teinekord ikka ette tulnud. “Ükskord tuisuga tulin Tartust. Polnud maa ja taeva vahet näha. Nägin, et suur reka vilgub ees ohutuledega. Kui oleks seisma jäänud, oleks ka seal hanges olnud. Sõitsin mööda, aga oleks nüüd keegi vastu tulnud ... Õnneks läks ...” meenutab ta ühte riskantsemat hetke. “Teinekord on niisugune udu, nagu paks sein oleks ees. Midagi ei näe. Kolme-neljakümnega lased ... Koju tahavad ju kõik saada, ei saa bussi ööbima jääda.”

Ehkki läbi tuisu ja udu roolides on peas ainus mõte, et tee peal püsiks ja koju saaks, on amet Tõnu Tammjärvele meele järele. Just vaheldusrikkuse poolest – terve Eesti on läbi sõidetud, kõik kultuurimajad ja nendeni viivad teed tuttavad. Vaid üks viadukt Tallinna lähedal on kogenud bussijuhilegi paras ristsõna. “Kui korraks ühe rea maha magad, oled jälle kuskil mujal. Ma ei tea, kes selle välja mõtles ...” ütleb liikluse sinasõber.

Igal väljasõidumarsruudil on aja jooksul välja kujunenud kindlad peatuskohad. Lavastusega “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” Padisele sõites tehti Luigel juurikapeatus, osteti puuvilja. Alati tehakse peatus Jõgeval, Haapsallu või Saaremaale sõites tehakse pärast Nehatu “putka” kadumist paus hoopis Jüris ja Ristil. “Lõunasse minnes on Tartus Ahhaa-peatus burgeri võtmiseks. “Eesti on ju nii väike, kakssada kilomeetrit üks ots,” leiab Tõnu Tammjärv.

Öised tagasisõidud külalisetendustelt kuuluvad teatri bussijuhi ameti juurde. Need sobivad Tõnu Tammjärve elustiiliga ning roolis ärkvel püsimisega pole probleemi. “Kui kodu juba paistab, hakkab närvipinge ära minema ja uni kipub natuke silma,” tunnistab ta.

Kõige tihedam öövedu kaasnes Rakvere linnuses mängitud “Macbethiga”: lavastuses osalenud Viru üksik-­jalaväepataljoni ajateenijad tuli tuua Jõhvist Rakverre ja pärast etendust tagasi viia. “Kui jõudsin Jõhvist tagasi, siis näitlejad juba magasid. Kui läksin hommikul sõitu, näitlejad veel magasid. See oli paras tamp,” meenutab ta ühte pingelisemat tööperioodi.

Kõige hullem oli Tammjärve sõnul aga “Põdernaine” Simisalus, mida mängiti metsasügavuses hommikul päikesetõusu ajal. Sõitma tuli hakata pool kolm öösel. “Tagasi sõites päike kütab, uni tikub peale. Ma ei saa ju ette magada. Aga vahepeal tunnikese ikka sain endale teha, muidu ei peaks niisugust sõitu vastu,” kõneleb mees.

Igapäevaste väljasõitude kõrval on teatrirahvast sõidutatud ekskursioonile, olgu Turu saartele või Lätti Eurovisionile. See kõik sobib Tõnu Tammjärvele, kes omal ajal sõitnud rekaga mööda Venemaad. Teatrinimesed talle istuvad, ega muidu oleks ametis kahte aastakümmet vastu pidanud. “Kui nad mind välja kannatanud on, siis pole vast minul ka viga,” tähendab mees naeruga pooleks. Ta mainib, et teatrirahvas on punktuaalsem kui varem. Bussipeod tagasisõidul on jäänud minevikku.

Kui Tõnu Tammjärvest sai teatri bussijuht, oli sõiduvahendiks “veeuputuseaegne mersu”, mis oli välja vahetanud “hea pehme” LAZ-bussi. Praegune on Tõnu Tammjärve viies buss.

“Vana mersu all olin kogu aeg käpuli – igal sõiduvabal päeval oli vaja seda remontida. Uue bussiga ei tohtinud garantiiajal midagi teha ja õnneks polnud vaja ka. Ega ise oskakski – elektroonikat täis,” räägib Tõnu Tammjärv muutustest bussirindel.

Suure bussiga on Tõnu Tammjärve sõnul mugavam sõita, väike roheline, mida juht kutsub mupo-bussiks, on juhi hinnangul jäigem. “Siis oli hea sõita, kui Kõrsikud olid peal. Taga nad istusid ja sõita oli pehmem. Buss on ju arvestatud teatud tonnaažile,” selgitab ta. Ja lisab, et suure bussiga sõites jääb juhil üks käsi ja üks jalg üle, sest masin on automaatkäigukastiga.

Bussijuhiameti kõrval on “onu Tõnu” kuldsetele kätele teatris muudki tegevust, tema õlul on majanduspool pirnide vahetusest umbes kanalisatsioonini. “Jälle vaheldus,” on mees rahul. Vabad päevad on bussijuhil teisipäev ja neljapäev. Juhul, kui pole väljasõitu.

Teatrikohvikusse astub Tiina Mälberg, sest õige pea on väljasõit etendusele. “Mul sai samuti kakskümmend aastat Rakvere teatris töötatud – ma polegi teiste bussijuhtidega peale Tõnu siin sõitnud!” ütleb ta ja on kohe valmis Tõnu Tammjärvest kõnelema.

“Esiteks ta sõidab väga kindlakäeliselt ja turvaliselt igasugustel teedel ja igasuguste ilmaoludega. Ega teatriga sõitmine ole lihtne töö: kõik käib kella peale. Bussi tuleb ju igasuguseid huvitavaid inimesi oma tujude ja tahtmistega, aga Tõnu on alati olnud heatujuline, huumorimeelne, reibas ja vaimukas. Kannatlikkus ja rahumeelsus on selles ametis ääretult olulised. Ta on teatris sõna otseses mõttes juhtiv töötaja,” kõneleb näitlejanna ühe hingetõmbega.

“Nüüd ma tean, missugune on mu nekroloog,” pomiseb Tõnu Tammjärv vaikselt, endal nägu naerul.

Näitlejanna jutustab, et etendusele sõites ta tihti magab, aga selleks, et magada, peab buss sõitma rahulikult ja sujuvalt. “Tagasiteel olen tihtipeale istunud juhi taga – kuulame koos raadiot ja ajame juttu. Valguskunstnik Arne Maasi loeb uudiseid ja nii me kolmekesi püüame üksteist ärkvel hoida. Tõnuga seda muret ei ole, et tal silm kinni vajuks, aga öine roolis olemine pole lihtne, eriti kui selline suur varandus on peal – rahvuslikud aarded Toomas Suumanist ja Ines Arust alates,” jutustab näitlejanna.

“Neid aardeid tuleb koolist aina juurde,” märgib Tõnu Tammjärv.

“Väärt käed hoiavad rooli. Ning tema hooleks on teatris kõik, mis nõuab korralikku oskajat mehekätt. Ja lõuapoolik on ta ka. Tema ... vend ... on maailma parim jõuluvana!” kiidab Mälberg. “Pealegi on ta üles kasvatanud pojad, kes on Eesti teatri kullafondis: üks on NO teatri pealavameistrina pälvinud Theodori Silma ning teine on lavatehniku leiba proovinud. Ta proua on ustav teatrivaataja,” on näitlejannal veel mõndagi rääkida.

Selle peale mainib Tõnu Tammjärv, et on ise ka kooli näiteringis kaasa teinud: esimene roll oli politseipristav Nikolai Gogoli “Revidendis” ning Jõhvi kultuurimaja näiteringi tükis “Kümme ööpäeva armastuse eest” oli Tammjärv taas korravalvur. Näitlejaks saamise mõtet Tõnu Tammjärvel pähe ei tulnud, hakkas hoopis kinomehaanikuks.

Omal ajal kuulusid Tõnu Tammjärve õhtutesse trompet ja trummid, metsamajandi orkester ja bänd Kristjan. “25 aastat pole mänginud,” lisab ta. Kes teab, äkki üllatab ta kord väljasõidu eel kolleege tarmuka trompetisoologa.