Skip to footer
Saada vihje

Ja nad tulevad suisa mu õuele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ei oska ära arvata, millal te viimati meite tänavusi aasta linde nurmkanu nägite, igatahes mul nad käivad ülepäeviti õues tea mida nokkimas. Ja mis õu see säärane veel on – Kasemäe tingimustes ja vastu Grossi poodi; ei muud kui risttee, sellest siinpool mõni kõrge linnapuu, siis kohe majaesine kõnnitee ja suviti mururiba enne majaseina. Kusjuures maja – viis korrust kõrge ja sihuke tüüpiline mitteõue sotsialistlik tänavamaja.

Aga siin nad nokitsevad kummalises kollektiivis – kõik kümnekesi, igaüks justkui omaette –, aga kui keegi neist vuta-vuta eemale kiirustab, siis teised kõik vudinal talle järele. Edasi on neil kõigil jälle aega küll, mis aga ei tähenda, nagu ei läheks miskil hetkel taas kiireks kätte.

Toimekad nad on, ja lisaks tollele kiiduväärt omadusele tuleb tunnistada, et nurmkanadega võrreldes näivad hakid, varesed, tuvid ja kajakad täitsa unimütsid. Nurmkanad on platsis ikka märtsihommiku aos, kõik nood teised sulelised asuvad toimetama, kui nimetatud kanakestel pugu pea vist täis. Kuigi kusagilt, vist kunagisest valvuriametist meenub, et nurmkanad ehk vana nimega põldpüüd vitsutasid eriti suvel seal lõhkeainelao ümber rohul hommikust õhtuni, et küllalt polnud. Siis ei olnud nad veel Eesti aasta linnud. Mis tegelikult ei tähendanud neile midagi, just nagu vist ei lähe neile tänavune tiitelgi tuhkagi korda.

Kommentaarid
Tagasi üles