Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2013/07/11/1890746t1h1d44.jpg)
Kas Tapa jaam on Titanic, mis kannab elumerre uppujaid, või jäämägi, millega kokku põrganud neli elu-titanicut on suundumas olemise armutusse sügavikku? Vaimuvee alt kostab pillimäng.
Sügav illusioonitus valitseb Tapa jaamas. Neli inimest, neli eluheidikut, üritab seal elus püsida, ihu hävitamas alkohol, vaimu enesekaotuse hingepiin. Doko, Luko, Meto, Ljuba.
Nimedestki pole kuigi palju alles jäänud, vaid kontsud. Ometi pole nad veel alla andnud. Või vähemalt ei ole valmis seda tunnistama. Nad harjutavad, hoiavad viimset illusioonikildu hõõgvel. Nagu häälest ära orkester. Et olla valmis, kui nende rong kord peatub. Kui lahkumiseks ei jätku julgust, siis vähemalt varastama.
Nagu elus ikka, saabub, mida või keda keegi ei oota. Viies. Harry. Silinder peas ja silmini täis. Viina ja illusioone. Ja miski pole enam endine.
Hristo Boytchevi “Titanicu orkester” mängib inimpillikeeltel tragihumoorikat mitmekihilist lugu, kus tõde on see, mida või millesse suudetakse jäägitult uskuda. Kõik ülejäänu on illusioon.
Dirigent Madis Kalmet on sättinud forte’sid ja piano’sid, crescendo’sid ja diminuendo’sid targa delikaatsusega ning saavutanud hea tonaalsuse. Kui esietendusel oli ehk mõnda pilli kohati pisut uduselt kuulda, on ilmselge, et sissemängimisega saavutab orkester peagi täieliku tasakaalu. Siis, kui teineteisega harjuda jõudnud trupp ja Tapa jaam on kohanenud kolmanda osapoole ehk publikuga.
Tapa jaam kui endas tuhandeid saatusekilde säilitav jõuline ruum-isiksus tunnistab ainult võrdset partnerit, et mitte hakata lavaloo üle domineerima. Tema jaoks on käkitegu taandada näitlejaid kõrgete kooruvavärviliste seinte taustal kõnelevateks mutukateks. “Titanicu orkestri” lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Toomas Hõrak, valguskunstnik Priidu Adlas ja helilooja Urmas Lattikas ning näitlejad Argo Aadli, Guido Kangur, Raimo Pass, Margus Prangel ja Elina Reinold on võimsa hoone taltsutanud, teinud sellest hingestatud mängukaaslase.
Jaama kunagistes ootesaalides ristuvad valgused, milles hõljub ajatolm, aja lugu kõnelevad sisekaarakna katkised klaasid ning laudadega kinnilöödud väljavaated. On peldikud, madratsid ja kulunud kohvrid. Ent ajuti seinte äärtest kuldse voona tõusvad valgus- või lootuskiired muudavad troostitu paiga illusoorselt kauniks. Ruum kulgeb lõpmatusse või muutub äkitsi väga lõplikuks, kui pimedusesein lõikab läbi väljapääsu. Siis, kui saab selgeks, et ainus pääs peitub inimeses eneses. Kõik väline on üksnes ettekujutus. Ehkki kohutavalt reaalne ja käegakatsutav. Aga kes on öelnud, et illusiooni ei saa puudutada? Või kuulda? “Jumal, sul ligemal ...” mängivad Titanicu kvarteti nähtavate pillimeeste nähtamatud pillid.
Sama tõsikindlalt on Doko (Guido Kangur) käes tõeline sõidupilet, ehkki selle ulataja, emakaru Katja, kelle surm murdnud mehe südame, ennast ei ilmuta. Võib-olla ei ilmutanud ainult sellele saalitäiele publikule? Ehk järgmiste usk illusiooni on tugevam ja nad näevad teda. Kui piisab usku ja lootust. Aga armastust? Sellega on nagu on, aga selleta ei saa, tõdevad tegelased. Olgu või armukadeduse kaudu.
Guido Kanguri Doko, keda kaaslased hoiavad pidevalt auru all, et ei lööks välja tema metsikum ega karusem pool, vaatab maailma pehme sentimentaalsusega, ehkki olemine on kitsenenud kurvastuseks Katja puudumise üle. Kõik muu pole enam tähtis. Temal on oma illusioon, oma must ruut, mille võim suurem kui väljapääsu, kadumist, teisenemist tõotava musta kasti oma. Tal pole vaja minna, et jääda. Rolli teevad eriliseks ja soojaks Kanguri ilmed, žestid, intonatsioonid, korduvate fraaside nüansirikkus ning ilusa huumoriga tembitud mäng.
Raimo Pass mängib endise jaamaülema Luko sirge joone inimeseks, kelle mõtted liiguvad otsekui relsse pidi, moodustades suletud (raudtee)võrgustiku, kus raske rööbastelt kõrvale astuda. Siiski mitte raudne, pigem puine inimene on see Luko, kes illusiooniga kohusetundlikult kaasa läheb.
Margus Prangel jäärapäise skeptiku Meto rollis hoiab luuserikamba juhti üsna selgetes ja järsujoonelistes raamides, mille murendavad punktiirseks vaated minevikku, kuhu mahuvad mehe juttude järgi mitu kõrgharidust, iga kord küll pisut eri valdkonnast, ning maailmakuulsate heliloojate teosed, mille noote võib käristada peldikupaberi formaati, sest need olla tal peas. Võimalik. Kõik on võimalik. Selle mehe illusioonid on tema enda loodud ning nii tugevasti mõttemaailma juurutatud, et nende asendamine teistega, globaalsematega, kutsub esile lühiseid. Meto hoiab jalgu tugevasti maa küljes. Või vähemalt selle küljes, mida arvab maaks või enam-vähem kindlaks jalgealuseks käesoleval elumomendil. Ja ometi. Ka tema allub suure illusionisti käeviipele. Nagu me kõik.
Elina Reinoldi Ljuba mõjub esimesel hetkel, esimeste lausete kõlades kui kummitus, nagu ilmutaks end viivuks mullune “viirastuste vaksal”. Ent see on vaid illusioon. Kuigi rollides on ka ühisjoon: need on naised, kes armastavad. Kõige kiuste. Naised, keda armastus elus hoiab. Sest selleta poleks ju mõtet. Mitte millelgi. Isegi mitte illusioonidel. Ehkki illusioon on ka armastuse üks pärisosa. Kollases kleidis Ljuba mõjub kui väsinud-räsitud päikesekiir.
Harry, see tabamatu, ent vägagi kohalolev tegelane, mees illusioonide tagant, kelle käes paindub vaimumaailma telg, on Argo Aadli kehastuses leebe, kuid raudne, leplik, kuid võimukas. Tüüp, kelle mõttekäigud lummavad ja kelle hüpnootilise tahte alla painduvad ka kõige kangemad skeptikud.
Kerge keelega lausub Harry mõtteid, mis tõusevad lendu, kuuljat endaga kandes. Kerge käega selgitab ta asjade kulgu ab ovo nii kaudses kui ka kõige otsesemas mõttes.
Aadli tasasetooniline mäng peidab hämmastavat (sisendus)jõudu, rollis põimuvad eluehedus ja absurd, päris-olek ja ära-olek, värisevakäeline pohmell ja särav õpetajaaura. Harry on loodud reaalsuse piiridel kõndimiseks, põhjatuks mitmetahulisuseks, siidjaks kui tema kuldne kiki, teraseseks kui tema tahe ja pilk. Ta on illusioonideilma kontsertmeister ja dirigent. Uskumiste ja soovunelmate elustamise meister, kelle taktikepi all hakkavad kõlama meloodiad, mille mängimisest inimesed pole julgenud isegi unistada. Tema juhatusel kõlab vaimuvee alt, hinge salakihtide sügavusest ood rõõmule, vabanemisele, hingerahule.
Olgu pealegi illusioon. Aga see päästab. Titanicuid.
TEATER
Hristo Boytchev “Titanicu orkester”.
Lavastaja Madis Kalmet.
Kunstnik Toomas Hõrak. Kostüüm Janne Vaabla.
Helilooja Urmas Lattikas. Heli ja valgus Priidu Adlas.
Osades Guido Kangur (Eesti Draamateater), Raimo Pass (Eesti Draamateater), Margus Prangel, Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater).
MTÜ R.A.A.A.M. Esietendus Tapa jaamas 7. juulil 2013.