Skip to footer
Saada vihje

Pooltel “karuemadest” on unehäired

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triin Lumi

Teadlased peavad unehäireid ja vähest magamist uueks, järjest enam levivaks tervise riskiteguriks, mida kogeb vähemalt 50% täiskasvanutest ja 25% lastest.

Ükskord kui ma laste turvakodus külas käisin, sain osa, kuidas üks kaheaastane tüdruk lõunauinakut tegema viidi. Kasvataja võttis piiga sülle, viis teise tuppa ja oli minuti pärast tagasi. Mina imestasin, kui kähku see käis, sest möödunud oli vähem kui minut ning enamik äraoldud ajast kulus kasvatajal trepist üles minemiseks ja alla tulemiseks. Kui küsisin, kas tõesti jäävad lapsed nii kiiresti ise magama, siis vastas kasvataja uhkusega, et jah, just nii see neil käibki – tema paneb lapse voodisse ja kõik jäävad ise magama, sest kui peres on kuus kuni kaheksa eri vanuses last, siis lihtsalt pole võimalik iga lapse voodiserval istuda.

Ma mõtlesin oma koduste õhtute peale, kus kolme tütre magamapanekule kulub kokku ikka tund ja enamgi veel, et kõik saaks pestud ja tuduriietesse, unejutud loetud ja päevajutud aetud, järgmise päeva plaanid peetud ning musid-kallid tehtud. Alles siis võib Une-Mati tulla ja lõpetada pisikese inimese päeva kosutava reisiga unemaale. Kasvataja vilumust ja toimetulekut meie kodus pole. Samas küsisin eneselt, kas üldse peakski olema. Meie asendushooldusel olevatel lastel on tihtipeale varajasest lapsepõlvest tohutu helluse ja läheduse, soojuse ja mõistmise, ärakuulamise ja koosolemise defitsiit. Just seda vajab iga laps kõigepealt, et temas saaks areneda ja kasvada turvaline kiindumussuhe, et tulevikus oleks ta võimeline ise lähisuhteid looma ja hoidma ning oma pere lugu üles ehitama teisiti, kui seda oskasid tema bioloogilised vanemad.

Kommentaarid
Tagasi üles